Viha Vein

Viha Vein
kuulaja. Kõigi tema vooruste krooniks oli eriline luterlaste põlgamine.“ Kuid sarnaselt
paljudele teistele jõudis temagi jumalikust ettenägevusest juhituna Piibli juurde. Oma
suureks hämmastuseks leidis ta sealt „mitte rooma-katoliku kiriku õpetusi, vaid Lutheri
omi.“ (Wylie, kd. 13, ptk, 9), Sellest ajast peale andus ta evangeeliumi kuulutamisele. {SV
157.2}
Tema, kes oli „kõige haritum kõigist Prantsuse aadlikest“, kõrgete vaimuannetega ja
kõneosav, ohjeldamatu südiduses ja kangelaslik innukuses ning mõjuvõimas õukonnas kuna
ta oli kuninga soosik — nägid paljud oma maa reformaatorit. Beza ütles: „Berquin võiks
olla teiseks Lutheriks, kui Francis I oleks teiseks kuurvürstiks.“ „Ta on ohtlikum kui
Luther!“ karjusid paavstluse pooldajad, (samas, kd. 13, ptk. 9). Prantsuse roomameelsete
arvates oli ta tõepoolest kardetavam. Nad panid õilsa mehe vangi kui ketseri, kuid kuningas
vabastas ta. Võitlus kestis mitmeid aastaid, Francis kõikus rooma-katoliku ja reformeeritud
usu vahel, kord sallides, kord jällegi summutades munkade indu. Kolm korda heideti
Berquin paavstlike võimukandjate poolt vanglasse, kuid kuningas, kes tema geniaalsust ja
suursugusust imetles, tõi ta sealt jälle välja ja keeldus teda preesterkonna õelusele
ohverdamast. {SV 157.3}
Korduvalt hoiatati Berquini ohu eest, mis ähvardas teda Prantsusmaal ning keelitati teda
minema maapakku. Kartlik ja omakasupüüdlikult paindlik Erasmus, kes oli küll hiilgav
õpetlane, kuid kel puudus hingejõud seada tõde kõigest hoolimata esikohale, kirjutas
Berquinile: „Palu, et sind saadetaks suursaadikuna mõnele teisele maale; mine ja reisi
Saksamaale. Sa tead küll, missugune Beda on — tuhandepealine koletis, kes paiskab mürki
igas suunas. Sinu vaenlasi on leegion. Isegi siis, kui sinu üritus oleks parem Jeesuse Kristuse
omast, ei jäta nad järele enne, kui nad on su hävitanud. Ära kuninga kaitsele eriti looda. Igal
juhul ära kompromiteeri mind koos fakulteediga.“ (samas, kd. 13, ptk. 9). {SV 158.1}
Hädaohu suurenemisega kasvas ka Berquini agarus. Selle asemel, et järgida Erasmuse
poliitikat ja omakasupüüdlikku nõuannet, valis ta veel julgema suuna. Ta ei tahtnud tõde
ainult kaitsta, vaid asus valet ka ründama. Tema, keda roomameelsed olid süüdistanud
eksiõpetustes, näitas, et nad ise ekslesid pimeduses. Tema kõige aktiivsemateks ja
kibedamateks vastasteks said Pariisi ülikooli teoloogiaosakonna õpetatud doktorid ja
mungad. See õppeasutus oli üheks kõrgeimaks kiriklikuks autoriteediks niihästi pealinnas
kui kogu riigis. Nende doktorite kirjutistest tõi Berquin esile 12 lauset, mida ta ütles olevat
„vastuolus Piibliga, ja seega väärõpetuslikud“. Berquin palus kuningat, et ta kuulaks ära
mõlemad pooled ja langetaks siis otsuse. {SV 158.2}
Kuningas oli meelsasti nõus laskma vastasleeridel oma võimu ja väiteid esitada, ning
nautides ette võimalust kõrkide munkade uhkust alandada, käskis paavstlastel end kaitsta
Piibliga. Roomlased teadsid hästi, et seda relva ei olnud nemad võimelised käsitsema; nende
võitlusriistadeks olid vangla, piinakamber ja tuleriit. Kuna nüüd olid olukorrad muutunud,
128