Viha Vein

Viha Vein
puudutab inimese vajadusi, kergesti mõistetav ja suuteline hajutama pimedust, siis oleme
me otsustanud Jumala armust säilitada Tema puhta ja selge Sõna sellisena nagu see sisaldub
Piibli Vana ja Uue Testamendi kirjades. Me ei kaitse midagi, mis oleks sellega vastuolus.
Sõna on ainus tõde, kõikide õpetuste ja kogu elu kindel juhtnöör, mis ei eksi ega peta. See,
kes ehitab sellele alusele, seisab vastu kõigile põrgu vägedele, samal ajal kõik inimlikud,
tühised Pühakirja vastu suunatud jõupingutused langevad Jumala palge ees põrmu.“ {SV
147.3}
„Seepärast hülgame me ikka, mida meile peale tahetakse panna. Samas soovime me, et
Tema keiserlik Majesteet küsitleks meie asja kui kristlik vürst, kes armastab Jumalat üle
kõige. Me väljendame valmisolekut osutada temale, samuti ka teile, armulised isandad,
tähelepanu ja kuulekust nagu on meie õige ja seaduspärane kohus.“ (samas, kd. 13, ptk.
6). {SV 147.4}
Esitatu avaldas Riigipäevale sügavat muljet. Enamik koosolijaist oli hämmastunud ja
sattus ärevusse protesteerijate julguse pärast. Tulevik näis tormise ja ebakindlana.
Lahkhelid, võitlus ja verevalamine näisid vältimatuina. Reformaatorid veendusid oma
eesmärgi õigsuses, toetusid julgelt ja vankumatult Kõikväelise käsivarrele. {SV 147.5}
Põhimõtted, mida sisaldab see kuulus 15. aprilli 1529. aasta protest, moodustavadki
protestantismi põhiolemuse. See protest esitati nimelt kahe usuasja puudutava väärkäsitluse
vastu: esiteks — riigivõimukandjate sekkumise vastu usuasjadesse ja teiseks — kiriku poolt
endale võetud võimu vastu. Protestantism seab südametunnistuse kõrgemale võimu-kandjate
määrustest ja Jumala Sõna ülemaks kiriklikust mõjuvõimust, {SV 148.1}
Protestantism eitab riigivõimu sekkumist jumalikesse asjadesse ning ütleb koos
prohvetite ja apostlitega: „Me peame Jumala Sõna enam kuulma kui inimeste oma.“
Alaväärista-mata Karl V krooni seisid need vürstid Jeesuse Kristuse kuningliku väe eest.
Seegi polnud veel kõik. Protestantism esitas põhimõtte, et kõik inimlikud õpetused peavad
alluma Jumala Sõnale.“ (samas, kd. 13, ptk. 6). Sellega seoses nõudsid protestandid õigust
väljendada vabalt oma veendumust. Nad tahtsid mitte ainult uskuda ja kuuletuda Sõnale,
vaid ka õpetada seda, mida Pühakiri esitab. Nad eitasid preestrite ja riigiametnike õigust
vahele segada. Speyeri protest oli pühalik tunnistus religioosse sallimatuse vastu ning taotles
kõigile inimestele õigust kummardada Jumalat vastavalt oma südametunnistusele. {SV
148.2}
Protest oli esitatud. See kinnistus tuhandete mälus, samuti taevaraamatutes, kust ükski
inimlik jõupingutus ei saanud seda kustutada. Kogu evangeelne Saksamaa võttis selle
protesti omaks. Kõikjal nägid inimesed selles märke uuest ja paremast ajastust. Üks Speyeri
protestantlikest vürstidest ütles: „Hoidku Kõigevägevam, kes on andnud teile armu
tunnistada oma usku energiliselt, vabalt ja kartmatult, teid selles kristlikus vankumatuses
kuni igaviku päevani.“ (samas, kd. 13. ptk. 6), {SV 148.3}
120