Viha Vein
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Viha Vein viittaa paitsi potentiaalisesti päihdyttävän juoman voimakkuuteen, myös yliluonnollisen raivon syvyyteen, jonka hirvittävät julmuudet ja ilkeät vääristymät synnyttävät. Tämä kirja pakottaa tarkkailemaan tarkasti sosiaalista, poliittista ja uskonnollista järjestelmää, joka hämmentää mielen ja antaa vääränlaisen turvallisuuden tunteen. Lukija voi todistaa, millaisia vaikutuksia kansakunnilla on, kun ne horjuvat oudon voiman vaikutuksen alaisina. Mikä on tuon hengen nimi? Miten se määritellään?
Create successful ePaper yourself
Turn your PDF publications into a flip-book with our unique Google optimized e-Paper software.
<strong>Viha</strong> <strong>Vein</strong><br />
pakub Rooma ja silugem sellega Saksamaa haavad! Selliste argumentidega oleksid<br />
reformaatorid võinud õigustada oma alistumist, mille tulemuseks oleks olnud reformatsiooni<br />
kiire likvideerimine. {SV 144.4}<br />
Onneks kaalusid nad sügavalt põhimõtet, millele see sobing oli rajatud ja tegutsesid usus.<br />
Milline oli see põhimõte? See oli Rooma õigus vägistada südametunnistust ja keelata<br />
Jumala Sõna vabalt uurida. Vürstid ise ja nende protestantlikud alamad võisid kasutada<br />
religioosset vabadust kokkuleppe tingimuste kohaselt armuannina, kuid mitte õigusena.<br />
Kõiges muus, mida lepe ei hõlmanud, jäi maksma suur ülemvõim; südametunnistus polnud<br />
väärt krossigi. Roomakatoliku kirik jäi ilmeksimatuks kohtunikuks, kellele pidid kuuletuma<br />
kõik. Sobingu vastuvõtmine oleks tähendanud tegelikult nõustumist usuvabaduse<br />
surumisega ainult reformeeritud Saksamaa piiridesse. Ülejäänud kristliku maailma jaoks<br />
oleks Pühakirja vaba uurimine ja reformeeritud usu tunnistamine olnud kuritegu, mille eest<br />
oli õigus karistada vangla ja tuleriidaga. Kas vürstid võisid nõustuda usuvabaduse<br />
kehtestamisega ainult teatud piirkonnas ja öelda sellise teguviisiga tegelikult seda, et<br />
reformatsioon oli võitnud viimase pöördunu, vallutanud viimase aakri maad, ja et seal. kus<br />
Rooma tol hetkel valitses, pidi jääma tema võim igaveseks? Kas reformaatorid oleksid<br />
võinud pärast seda väita, et nende käed polnud määritud sadade ja tuhandete verega, kes<br />
sellise kokkuleppe tõttu paavstlikes maades oma elu pidid jätma? Sellel kriitilisel tunnil, mil<br />
evangeeliumi edu ja kristlaskonna vabadus seisid kaalukausil, oleks nõustumine olnud<br />
reetmine.“ (Wylie, kd. 9, ptk. 15). Meelsamini olid nad nõus „ohverdama kõik, ka trooni,<br />
krooni ja elu“ (D’Aubigne, kd. 13, ptk. 5). {SV 145.1}<br />
„Me hülgame kokkuleplusettepaneku!“ ütlesid vürstid. „Südametunnistuse üle ei ole<br />
masside survel meelevalda.“ Eestkõneleja selgitas: „Tänu 1526. a. dekreedile on meie riigis<br />
rahu. Selle tühistamine võib põhjustada Saksamaal rahutust ja lõhesid. Riigipäeva<br />
kompetentsi kuulub usuvabaduse säilitamine ainult järgmise kirikukoguni!“ (samas, kd. 13,<br />
ptk. 5). Riigivõimu ülesandeks on kaitsta südametunnistuse vabadust. Sellega piirdub tema<br />
võim usuasjus. Iga ilmalik valitsus, mis püüab riigivõimu abil kehtestada või peale suruda<br />
religioosseid kohustusi, tallab jalge alla põhimõtted, mille pärast evangeelsed kristlased nii<br />
üllalt on võidelnud. {SV 145.2}<br />
Paavsti pooldajad otsustasid selle „julge kangekaelsuse“ maha suruda. Nad alustasid<br />
otsuse elluviimist, püüdes tekitada erakondi reformatsiooni pooldajate hulgas ja sisendada<br />
hirmu neisse, kes ei olnud end avalikult selle pooldajaks tunnistanud. Viimaks kutsuti<br />
vabade linnade esindajad Riigipäeva ette ja nõuti, et nad ütleksid oma seisukoha ette-pandud<br />
tingimuste suhtes. Linnade esindajad palusid aega, kuid seda ei antud. Ülekuulamisel<br />
osutus, et peaaegu pooled neist olid reformatsiooni poolt. Need, kes keeldusid ohverdamast<br />
südametunnistuse vabadust ja isikliku arvamuse õigust, teadsid hästi, et neid hakatakse<br />
tulevikus mustama, hukka mõistma ja taga kiusama. Üks delegaatidest ütles: „Me kas<br />
hülgame Jumala Sõna või läheme tuleroaks.“ (samas, kd. 13, ptk. 5), {SV 146.1}<br />
118
Change language