Viha Vein

Viha Vein
ja nüüd sattusid mõned tõeliselt ausad hinged uute „pohvetite“ väidete läbi eksiteele. {SV
134.3}
Selle liikumise juhid suundusid Wittenbergi, et sundida oma vaateid peale Melanchtonile
ja tema kaastöölistele. „Me oleme lähedases läbikäimises Issandaga ja me teame, mis on
tulemas. Ühesõnaga — me oleme apostlid ja prohvetid ning toetume Lutherile.“ (samas, b.
9, ptk. 7). {SV 134.4}
Usupuhastajad olid hämmastunud ja nõutud. Sellist asja polnud nad veel kohanud ja nad
ei teadnud, kuidas toimida. „Nendel inimestel on tõepoolest erakordne vaim,“ tunnistas
Melanchton, „kuid milline?“ ... Ühelt poolt — hoidugem kustutamast Jumala Vaimu ja
teiselt poolt — ärgem laskem end Saatana vaimul eksiteele viia.“ (samas, b. 9, ptk. 7). {SV
134.5}
Uue õpetuse vili ilmnes peagi. Rahvas jättis Piibli hooletusse või heitis selle hoopis
kõrvale. Ülikoolides ei teatud enam, mida teha. Kõikidele kitsendustele käega lüües
katkestasid üliõpilased oma õpingud ja lahkusid koolist. Mehed, kes arvasid, et nad
suudavad usupuhastust elavdada ja juhtida, viisid selle hävingu äärele. Roomameelsed said
julguse tagasi ja hüüdsid võidurõõmsalt: „Veel üks pingutus ja kõik on jälle meie oma!“
(samas, b. 9, patk. 7). {SV 135.1}
Kui Luther Wartburgis kuulis, mis toimus, ütles ta sügava murega: „Ma olen kartusega
oodanud Saatana sellist lööki.“ (samas, b. 9, ptk. 7). Ta mõistis silmakirjalike „prohvetite“
tõelist iseloomu ja nägi tõde ähvardavat ohtu. Paavsti ja keisri vastuseis polnud suutnud
tekitada temas sellist nõutust ja ahastust, nagu see uus liikumine. Usupuhastuse halvimad
vastased olid esile kerkinud nende hulgast, kes end reformatsiooni sõpradeks olid
tunnistanud. Just neid tõdesid, mis temale nii suurt rõõmu ja lohutust olid pakkunud,
kasutati nüüd mässu ja segaduse tekitamiseks. {SV 135.2}
Jumala Vaim oli viinud Lutherit usupuhastustöös edasi ning juhtinud teda veel
kaugemale kui mees ise oli kavatsenud minna. Luther ei olnud hoopiski mõtelnud esitada
selliseid väljakutseid ega teostada nii põhjalikke muudatusi. Ta oli olnud tööriistaks
Kõigekõrgema käes, ja ometi värises ta sageli oma töö tagajärgede pärast. „Kui ma teaksin,
et minu õpetus ühe inimese, ühe ainsa inimese, ükskõik, kui madala ja tähtsusetu,
halvemaks muudab,“ oli Luther kunagi öelnud, „mida ta küll teha ei saa, sest see on Jumala
evangeelium, siis tahaksin ma kümme korda parema meelega surra, kui et niiviisi jätkata.“
(samas, b. 9, ptk. 7). {SV 135.3}
Ja nüüd oli usupuhastuse keskus Wittenberg äkki üle ujutatud fanatismi ja korratusega.
Lutheri õpetused ei olnud sellist kohutavat kaost esile kutsunud, kuid reformatsiooni
vaenlased kogu Saksamaal ajasid selle ikkagi tema süüks. Oma hingekibeduses küsis Luther
sageli endalt: „Kas selliselt lõpeb kogu Reformatsioon?“ (samas, b. 9, ptk. 7). Võidelnud
jälle Jumalaga palves, sai ta süda rahu. „See töö ei ole minu, vaid Sinu,“ ütles ta. „Sina ei
110