Viha Vein

Viha Vein
Peatükk 10—Reformatsiooni edu Saksamaal
Lutheri mõistatuslik kadumine erutas kogu Saksamaad. Teda otsiti kõikjalt. Levis kõige
kohutavamaid kuulujutte ja paljud uskusid, et ta on mõrvatud. Teda nutsid taga nii sõbrad
kui ka tuhanded teised, kes ei olnud avalikult näidanud oma suhtumist reformatsiooni.
Paljud tõotasid pühalikult Lutheri surma eest kätte maksta. {SV 133.3}
Rooma võimukandjad nägid hirmuga, et rahval pahameel kruvis järjest enam üles nende
vastu. Ehkki nad esialgu oletatava surma üle juubeldasid, soovisid nad varsti, et Luther
pigemini elaks ja rahustaks rahva viha. Vaenlased polnud ka kõige julgema tegutsemisaja
jooksul nii rahutud olnud nagu nüüd, mil ta oli kadunud. Neid, kes pimedas vihas olid
püüdnud julget usupuhastajat hukata, valdas hirm. „Ainus, mis me eneste päästmiseks veel
teha võime,“ ütles üks, „on süüdata tõrvikud ja otsida Lutherit kogu maailmast ning anda ta
tagasi rahvale, kes tema järele niiviisi igatseb.“ (D’Aubigne, kd. 9, ptk. 1). Keisri käskkiri
näis olevat kaotanud igasuguse kehtivuse. Paavsti saadikud värisesid vihast, nähes, et see
äratas palju vähem tähelepanu, kui Lutheri kadumine. Sõnum, et ta on terve, ehkki vang,
rahustas rahvast, kuid suurendas vaimustust tema vastu veelgi. Lutheri kirjatöid loeti sel
perioodil palju suurema innuga kui eales varem. Üha rohkem inimesi liitus kangelasliku
mehega, kes vastaste arvulisest ülekaalust hoolimata oli kaitsnud Jumala Sõna.
Reformatsioon kogus jõudu. Seeme, mida Luther oli külvanud, tärkas kõikjal. Tema äraolek
teostas töö, mida tema kohalolek ei oleks suutnud korda saata. Nüüd, kui suur juht oli
kõrvaldatud, tundsid ka teised töölised vastutust. Uue usu ja tõsidusega tungisid nad edasi ja
tegid kõik, mis nende võimuses, et nii suursuguselt alanud töö ei takerduks. {SV 133.4}
Kuid Saatan ei seisnud tegevusetult. Nagu iga teise usupuhastusliikumise puhul, nii
püüdis ta nüüdki rahvast valeärkamise esile kutsumise kaudu petta ja rikkuda. Kristliku
koguduse esimesel aastasajal oli tõusnud üles mehi, kes nimetasid end Kristuseks. 16.
sajandil ilmusid samasugused valeprohvetid. {SV 134.1}
Mõned mehed, kellele usuline elevus sügavat mõju avaldas, kujutasid ette, et nad on
taevast saanud erilisi ilmutusi ja väitsid, et Jumal on volitanud neid reformatsiooni lõpule
viima, kuna Lutheri tegevus olevat olnud vaid väikeseks alguseks. Tegelikult kiskusid nad
usupuhastaja poolt teostatud töö maha. Nad hülgasid reformatsiooni põhialuse — Jumala
Sõna kui usu ja elu ainsa juhtnööri ning seadsid selle eksimatu juhise asemele oma tunnete
ja muljete muutliku mõõdupuu. Põlanud niiviisi ära eksituste ja pettuste ainsa
paljastamisvahendi, avasid nad Saatanale tee inimmeelte üle oma tahtmist mööda
valitseda. {SV 134.2}
Uks selline „prohvet“ väitis, et teda olevat juhendanud ingel Gabriel. Temaga ühines
üliõpilane, kes jättis õpingud sinnapaika ja teatas, et ta on saanud Jumalalt tarkuse Piib-lit
seletada. Nendega liitusid teised, kes oma loomult kaldusid fanatismi. Selliste fanaatikute
tegevus tekitas elevust. Lutheri jutlused olid äratanud rahvas vajaduse reformatsiooni järele
109