Viha Vein

Viha Vein
sellesse tõppe. Raske seisund kõneles sõpradele paranemislootuste kadumisest ja levisid
juba kuuldused, et ta on surnud. Zwingli enda julgus jäi sel raskel tunnil kindlaks. Usus
vaatas ta Kolgata ristile ja lootis pattude täielikule andestusele. Tasapisi hakkas ta paranema.
Otsekui surma väravate juurest tagasi pöördununa asus ta rahva suureks rõõmuks uuesti
jutlusi pidama. Evangeelium kõlas tema suust nüüd hoopis innukamalt ja ebatavalisema
väega kui varem Kuna kuulajatel endil olid hooldada ka haiged ja surijad, oskasid nad nüüd
hinnata rohkem kui heal ajal evangeeliumi väärtust. {SV 129.2}
Zwinglile olid haiguseaegsed kogemused andnud selgema arusaamise igavestest
tõdedest. Veel sügavamalt oli ta oma elus kogenud evangeeliumi südantuuendavat väge.
Pattu-langemine ja lepitusplaan olid teemad, millest ta alatasa kõneles. „Aadamas,“ ütles
Zwingli, „oleme me kõik surnud ja oma rikutuses hukkamõistu ära teeninud“ (Wylie, 8.
kd. ptk. 9). „Kristus on toonud meile igavese lunastuse. ... Tema kannatus on... igavene
ohver, mille parandav mõju on kestev; see rahuldab jumalikku õiglust kõigi heaks, kes
rajavad sellele oma lootuse kindlas ja kõikumatus usus.“ Siiski õpetas Zwingli selgesti, et
inimesi ei vabasta Kristuse arm mitte selleks, et nad jääksid patusse. „Seal, kus iganes
usutakse Jumalasse, viibib Jumal; ja kus elab Jumal, seal eksis-teerib agarus, mis õhutab
inimesi headele tegudele.“ (D’Aubigne, 8. kd. ptk.. 9). {SV 129.3}
Huvi Zwingli jutluse vastu oli nii suur, et toomkirik oli alati tulvil täis. Vähehaaval, nii,
kuidas nad seda vastu võtta suutsid, avas Zwingli oma kuulajatele tõe. Ta ei esitanud kohe
alguses neid punkte, mis oleksid inimesi kohustanud ja eelarvamusi tekitanud. Zwingli
eesmärgiks oli võita nende südamed Kristuse õpetusele, neid Tema armastuse läbi
pehmendada ja hoida nende silmade ees Tema eeskuju. Siis, kui nad võtsid vastu
evangeeliumi põhimõtted, kadusid nende ebausklikud vaated ja kombed iseenesest. {SV
130.1}
Samm-sammult liikus usupuhastaja Zürichis edasi. Vaenlased sattusid ärevusse ja
hakkasid osutama aktiivset vastupanu. Aasta tagasi oli Wittenbergi munk paavstile ja
keisrile Wormsis öelnud „ei“ ja nüüd näis sama korduvat Zürichis. Zwinglit rünnati
korduvalt. Paavstlikes kantonites toimusid aeg-ajalt ikka veel evangeeliumile ustavate
hukkamised tuleriidal. Ketserluse õpetaja tuli samuti vaikima panna. Selle mõttega saatis
Konstanzi piiskop kolm delegaati Zürichi linnanõukogusse süüdistusega, et Zwingli õpetab
rahvast kiriku käskudest üle astuma ja ohustab nõnda ühiskonna rahu ja korda. Rõhutati: kui
kiriku autoriteeti ei arvestata, järgneb sellele üldine anarhia. Zwingli vastas, et ta on neli
aastat õpetanud Zürichis evangeeliumi ja see linn „on olnud konföderatsiooni kõige vaiksem
ja rahulikum linn.“ „Võib-olla on kristlus hoopiski üldise julgeoleku parimaks kaitse
abinõuks?“ küsis ta. (Wylie, 8. kd. ptk. 11). {SV 130.2}
Saadikud manitsesid nõukogu liikmeid klammerduma kiriku külge, millest väljaspool
olevat ainult hukatus. Zwingli vastas: „Ärgu see süüdistus teid liigutagu. Koguduse aluseks
on seesama Kalju, seesama Kristus, kes andis Peetrusele tema nime, kui Peetrus oma usku
106