Viha Vein

Viha Vein
Töö Einsiedelnis valmistas Zwingli ette tegevuseks avaramal tööpõllul, kuhu ta peagi
pidi asuma. Kolme aasta pärast kutsuti ta Zürichi toomkirikusse kõnelejaks. Zürich oli tol
ajal Šveitsi konföderatsiooni tähtsaim ja mõjukaim linn. Vaimulikud, kelle kutsel Zwingli
Zürichisse tuli, ei olnud uuendusmeelsed mehed ja seetõttu asuti uustulnukale kohe õpetust
jagama. {SV 127.1}
„Kasuta kõiki võimalusi vaimulike tulude suurendamiseks,“ õpetasid nad, „ja ära jäta
midagi kahe silma vahele. Nii kantslist kui ka pihitoolist manitse kõiki ustavalt maksma
kümniseid ja makse ning annetuste kaudu näitama armastust kiriku vastu. Püüa hoolikalt
suurendada sissetulekuid ka haigete, missade ja iga vaimuliku talituse pealt.“ „Ka
sakramentide toimetamine, jutluse pidamine ja karja hooldamine kuuluvad kabelipreestri
kohustuste hulka“, lisasid nad, „kuid nende jaoks võid sa kasutada asetäitjat, eriti just
jutluste puhul. Sina ise jaga sakramente ainult silmapaistvatele isikutele ja ainult siis, kui
nad sind kutsuvad. Isikute vahel tuleb kind-lasti vahet teha.“ (samas, 8 kd. ptk. 6). {SV
127.2}
Zwingli kuulas vaikselt need manitsused ära ja tänanud au eest olla valitud sellele
tähtsale kohale, asus ta selgitama suunda, mida tema oli omaks võtnud. „Kristuse elu on
olnud liiga kaua inimeste eest varjul,“ ütles ta. „Ma tahan jutlustes läbi võtta kogu Matteuse
evangeeliumi, peatükk peatükilt ... ammutada materjali ainult Pühakirja sõnust hoolika
kirjakohtade võrdlemise ja palava palve läbi. Ma pühendan oma teenistuse Jumala ja Tema
ainsa Poja ülistamisele, hingede tõelisele päästmisele ja nende õpetamisele õiges usus.“
(samas, 8. kd. ptk. 6). Kuigi mõned vaimulikud ei kiitnud seda plaani heaks ja püüdsid teda
sellest loobuda veenda, jäi Zwingli kindlaks. Ta seletas, et tema eesmärgiks polnud tuua
sisse ühtegi uut suunda, vaid seda vana, mida kogudus oli rakendanud puhtal kristlikul
ajastul. {SV 127.3}
Juba oli tärganud huvi tõe vastu, mida Zwingli õpetas ja rahvas voolas hulganisti tema
jutlusi kuulama. Paljud, kes polnud enam kaua aega jumalateenistustest osa võtnud, tulid
tema kirikusse. Zwingli alustas oma teenistust evangeeliumi lugemise ja Kristuse elu mingi
sündmuse selgitamisega. Ta rääkis Tema elust, imetegudest, õpetustest ja surmast. Nii
Einniedelnis kui Zürichis esitas Zwingli Jumala Sõna usu ainsa eksimatu autoriteedina ja
Krstuse surma ainsa täieliku ohvrina. „Ma soovin teid juhtida Kristuse, päästmise ainsa
allika juurde,“ kuulutas ta. (samas, 8 kd. ptk. 6). Jutlustajat kogunes kuulama rahvast
kõikidest klassidest: riigimehi, õpetlasi, käsitöölisi ja talupoegi. Sügava huviga jälgisid nad
tema sõnu. Ta ei kuulutanud mitte ainult vabalt saadavat armu, vaid noomis kartmatult ka
kaasaja pahesid ja kõlvatust. Paljud väljusid toomkirikust Jumalat kiites. „See mees on tõe
jutlustaja. Ta on meie Mooses, kes juhib meid välja Egiptuse pimedusest,“ ütlesid nad.
(samas, 8. kd. ptk. 6). {SV 127.4}
Kuigi alguses tunnistati Zwingli tööd suure vaimustusega, tõusis aja jooksul vastupanu.
Mungad hakkasid tema tööd takistama ja tema õpetusi hukka mõistma. Paljud ründasid teda
104