Viha Vein

Viha Vein
ettenägevus ei oleks teda sealt vabastanud. Zwinglit ei lubatud sattuda samasse ohtu.
Jumalik juhtivus korraldas asjad nii, et Ulrich isa sai kerjusmunkade kavatsusest teada.
Soovimata näha poega tulevikus munga mõttetut jõudeelu elamast, käskis ta pojal
viivitamatult koju tagasi pöörduda. {SV 123.2}
Noormees kuulas sõna, kuid ei olnud oma koduorus kuigi kaua rahul. Ta jätkas peagi
õpinguid ja siirdus selleks Baaselisse. Siin kuulis Zwingli esimest korda evengeeliumi
Jumala vabast armust. Vanade keelte õpetaja Wittenbach oli kreeka ja heebrea keelt uurides
jõudnud Pühakirja juurde ja nii jõudsid selle valguseni ka tema õpilased. Wittenbach
kuulutas, et Piibel sisaldab tõde, mis on varem ja lõpmatult väärtuslikum kui skolastikute ja
filosoofide teooriad. Igavene tõde, ütles ta, on see, et Kristuse surm on patuse ainus lepitus.
Zwingli jaoks olid need sõnad esimesteks koidukiirteks. {SV 124.1}
Varsti kutsuti Zwingli Baaselist ära oma elukohustuste juurde. Tema esimeseks
tööpõlluks sai piirkond Alpides, ko duoru läheduses. Saanud preestri ordinatsiooni,
„pühendus Zingli kogu südamega jumaliku tõe uurimisele, kuna ta teadis hästi, nagu ütles
üks tema kaasusupuhastaja, „kui palju peab teadma see, kelle kätte on usaldatud Kristuse
kari.“ (Wylie, 8. kd. pkt. 5). Mida rohkem Zwingli Pühakirja uuris, seda selgemini nägi ta
vastuolu selles esitatud tõdede ja Pooma eksiõpetuste vahel. Ta tunnistas Piiblit kui Jumala
Sõna ja ainsat eluks piisavat eksimatut juhtnööri. Ta mõistis, et Pühakirja tuleb tõlgendada
ainult Pühakirjaga ja seepärast ei usaldanud ta Jumala Sõna seletamisel toetuda varem heaks
kiidetud teooriatele. Ta pidas oma kohuseks selgusele jõuda Sõna otseses ja selges õpetuses.
Zwingli püüdis kasutada kõiki abinõusid, et Pühakirja tähendust täielikult ja õigesti mõista;
ta palus Püha Vaimu juhtimist, kes, nagu ta kuulutas, ilmutab tõde igale siirale ja paluvale
otsijale. {SV 124.2}
„Pühakiri“, ütles Zwingli, „tuleb Jumala, mitte inimese käest. Seesama Jumal, kes need
tõed on andnud, selgitab sulle ka sõnade mõtte. Jumala Sõna ei saa eksida. On selge, et Kiri
seletab ennast ise, ilmutab ennast ise, valgustab hinge lunastuse ja armuga, trööstib teda
Jumalas, alandab teda nii, et oma mina kaob ja hing klammerdub Jumala külge.“ Need
sõnad väljendasid Zwingli enda kogemust. Hiljem kirjutas ta selleaegsete läbielude kohta:
„Kui... ma andusin täielikult Pühakirja uurimisele, äratasid filosoofia ja skolastika minu
hinges alatisi keerdküsimusi. Lõpuks jõudsin ma tõdemuseni: „Sa pead kõik need mõtted
kõrvale jätma ja õppima Jumalat tundma ainult Tema ilmutatud Sõnast.“ Ma pa-lusin
Jumalalt valgust ja Pühakiri hakkas mulle muutuma aina selgemaks.“ (samas, 8. kd. ptk.
6). {SV 125.1}
Õpetus, mida Zwingli kuulutas, ei olnud Lutherilt saadud. See oli Kristuse oma õpetus.
„Kui Luther jutlustab Kristusest,“ ütles Šveitsi usupuhastaja, „teeb ta seda, mida teen
minagi. Neid, keda tema on Kristuse juurde toonud, on rohkem kui minu poolt juhituid, kuid
see pole oluline. Mina ei taha kanda kellegi muu kui vaid Kristuse nime, kelle sõdur ma
olen, ja kes üksinda on minu juht. Senimaani pole mina Lutherile ega Luther minule
102