Viha Vein

Viha Vein
tegutseda, määras koguduse ja maailma käiku mitte ainult reformaatori eluajal, vaid ka kõigi
tulevaste päevade jooksul. Lutheri vankumatus ja ustavus kinnitavad aegade lõpuni neid,
kellel on sarnased kogemused. Jumala vägi ja majesteetlikkus seisid kõrgemal inimeste
nõukogudest ja Saatana mõjuvõimust. {SV 120.2}
Varsti peale riigipäeva sai Luther keisrilt käsu minna tagasi koju. Ta teadis, et sellele
järgneb peatselt hukkamõistmine. Ähvardavad pilved varjasid Lutheri teerada, kuid
Wormsist lahkudes oli süda täis rõõmu ja tänu. „Kurat ise valvas paavsti kantsi,“ ütles ta,
„kuid Kristus lõi sellesse suure lõhe ja Saatan pidi tunnistama Issanda üleolekut!“
(D’Aubigne, 7. kd., ptk. 11). {SV 120.3}
Soovides tõsiselt, et tema kindlameelsust ei tõlgendataks vastuhakkamisena, kirjutas
Luther pärast linnast lahkumist keisrile: „Jumal kes uurib läbi südamed, on minu tunnistaja,
et ma olen valmis kõige alandlikumalt Teie keiserliku majesteedi sõna kuulama elu või
surma, au või häbi puudutavates küsimustes, kuid ainsaks kriteeriumiks jääb Jumala Sõna,
millest inimene elab. Ilmalikes asjades on inimene kohustatud kuuletuma teisele, kuna
siinne soosing või hukkamõist ei määra ära inimese pääsemist, kuid niipea, kui kaalul
on Jumala Sõna ja igavesed huvid, tahab Jumal, et alistutaks Temale ja mitte ühelegi
inimesele. Selline usk ja alistumine on ainuõige Jumala kummardamine ja Tema teenimine.“
(samas, 7. kd., ptk. 11). {SV 120.4}
Tagasiteel oli Lutheri vastuvõtt isegi soojem kui Wormsisse minnes. Kõrged vaimulikud
tervitasid kirikuvande alla pandud munka ja kodanlikud valitsejad austasid meest, keda
keiser oli häbimärgistanud. Teda paluti tungivalt jutlustada ja keisri keelust hoolimata astus
ta jälle kantslisse. Luther kuulutas: „Ma pole kunagi tõotanud Jumala Sõna aheldada ega
taha seda iialgi teha.“ (Martyn, 1. kd., lk. 420). {SV 121.1}
Vaevalt oli Luther Wormsist kaugenenud, kui keiser andis paavsti saadikute mõjutusel
välja edikti Lutheri vastu. Selles käskkirjas nimetati Lutherit „Saatanaks inimkujus ja
mungakuues“ (D’Aubigne, 7. kd., ptk. 11). Keiser käskis kohe pärast Lutheri kaitsekirja
kehtivusaja lõppemist tarvitusele võtta abinõud tema töö. peatamiseks. Kõigil isikutel
keelati anda talle varjupaika, pakkuda süüa või juua, teda avalikult või salaja sõnas või teos
toetada ja julgustada. Ketser pidi kinni võetama ja võimude kätte antama seal, kus ta
parajasti tabati. Tema pooldajad lubati vangi panna ja nende varandus konfiskeerida. Lutheri
kirjutised tuli hävitada. Lõpuks pidi karistus tabama kõiki, kes julgesid sellele dekreedile
vastu astuda? Saksi kuurvürst ja Lutheri kõige enam soosinud vürstid olid Wormsist
lahkunud varsti pärast tema äraminemist, ometi kinnitas mittekoosseisuline riigipäev keisri
käskkirja. Nüüd oli paavstlaste kord juubeldada. Nad lugesid usupuhastuse saatuse
määratuks. {SV 121.2}
Sellel hädaohu tunnil oli Jumal oma sulase jaoks valmistanud pääsetee. Valvas silm jälgis
Lutheri samme ning ustav, õilis süda otsustas teda päästa. Oli selge, et Roomat rahuldas
ainult reformaatori surm. Üksnes silmist kadumine võiis Lutherit lõvi lõugade eest hoida.
98