Viha Vein

Viha Vein
Luther oli rääkinud saksa keeles; nüüd paluti tal sama korrata ladina keeles. Kuigi
reformaator oli eelmisest pingutusest kurnatud, täitis ta korralduse ja pidas oma kõne maha
sama selguse ja energiaga. Jumala ettenägevus juhtis nii. Paljude meeli pimestas eksitus ja
ebausk sedavõrd, et esimesel korral ei mõistnud nad küllaldaselt Lutheri arutluse jõudu.
Kordamine võimaldas neil paremini aru saada. Neid, kes valgusele kangekaelselt silmad
sulgesid ega tahtnud, et tõde neid veenaks, viisid Lutheri mõjusad sõnad raevu. Kui ta kõne
lõpetas, ütles riigipäeva juhataja vihaselt: „Te ei vastanud esitatud küsimusele... Teilt
nõutakse täpset ja selget vastust... Kas te võtate tagasi või ei?“ {SV 115.1}
Reformaator vastas: „Kuna teie, keiserlik majesteet, ja teie, kõrged võimukandjad, nõuate
mult selget, lihtsat ja täpset vastust, siis ma selle ka annan ja see on järgmine: Nii kaua kui
mulle ei näidata Püha Piibli ilmsete ja selgete tunnistuste põhjal, et ma olen valel teel, usun
ma Pühakirja tunnistust ja selget mõistust; ma usun kirjakohti, mida tsiteerisin ja ned seovad
minu südametunnistuse Jumala Sõnaga nii, et ma ei saa ja ei taha oma seisukohti tagasi
võtta. Kristlasele on ohtlik rääkida südametunnistusele vastu. Siin ma seisan, teisiti ma ei
või. Jumal aidaku mind! Aamen“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 115.2}
Nii seisis see õige mees Jumala Sõna kindlal alusel. Taeva valgus kiirgas tema näolt
Lutheri iseloomu õilsus, tema südamerahu ja rõõm tunnistasid ilmekalt usu kasuks, mis
võidab ära maailma. {SV 115.3}
Koosolek oli mõne hetke hämmastusest keeletu. Oma esimese vastuse oli Luther andnud
tasasel toonil, aupakliku, peaaegu järeleandliku hoiakuga. Paavstlased olid seda tõlgendanud
tõendina, et mehe julgus hakkab teda maha jätma. Nad pidasid tema palvet järele mõelda
sissejuhatuseks seisukohtade tagasivõtmisele. Isegi Karl oli poolpõlglikult lausunud,
osutades munga kurnatud kujule, tema tagasihoidlikule riietusele ja lihtsale kõneviisile:
„See munk ei tee minust iialgi ketserit.“ Julgus ja kindlus, mida Luther nüüd ilmutas ning
tema arutluse jõud ja selgus üllatasid kõiki kohalolijaid. Imetluseni liigutatud keiser hüüatas:
„See munk räägib ju kartmatult ja väga julgelt.“ Paljusid saksa vürste täitis uhkus ja rõõm
oma rahvuse vapra esindaja üle. {SV 115.4}
Pooma pooldajad olid löödud; nemad jäid kõige ebasoodsamasse valgusesse. Nad
püüdsid säilitada Rooma võimu mitte Pühakirja, vaid ähvarduse abil. „Kui sa ei võta tagasi,“
hoiatas riigipäeva juhataja, „siis peab keiser vürstide ja riigi-ametnikega nõu, mida ette võtta
sellise parandamatu ketseriga.“ {SV 116.1}
Lutheri sõbrad, kes olid rõõmuga kuulanud tema suurepärast kaitsekõnet, heitusid nende
sõnade peale, kuid usupuhastaja oli rahu ise: „Minu Jumal olgu minu aitaja, sest ma ei saa
sammugi taganeda.“ (samas, 7. kd., ptk. 8). {SV 116.2}
Talle anti korraldus riigipäevalt lahkuda, kuni vürstid nõu peavad. Oli saabunud kriitiline
moment. Lutheri iseloomukindlus võis mõjutada kiriku ajalugu läbi sajandite. Talle otsustati
anda veel üks võimalus. Viimast korda toodi suur reformaator koosoleku ette. Veelkord
94