Vaimne tervis. Infoülevaade

7 Vaimse tervise poliitika
Eestil puudub vaimse tervise küsimustele süsteemne lähenemine ja poliitika.
Sealjuures on Eesti üks väheseid Euroopa riike, millel ei olnud kuni 2020. aastani
riiklikku vaimse tervise raamdokumenti [1]. Vaimse tervise valdkonna edendamiseks
on oluline tervikliku süsteemi olemasolu, kus tegeletakse nii ennetuse ja raviga kui ka
õiglusest, autonoomsusest, teaduspõhisusest, turvalisusest ja efektiivsusest lähtuvate
integreeritud teenuste arendamise ja pakkumisega. Ainult ühe süsteemi osa
arendamine ei taga püsivaid tulemusi ning vaadata tuleb tervikut [10].
Eesti valitsus kinnitas 30. mail 2019 tegevusprogrammi aastateks 2019–2023, mille
kohaselt on oluline varajane märkamine, regulaarne terviseseisundi jälgimine, vaimse
tervise alane harimine ja vaimse tervise teenuste arendamine. Nende eesmärkide
saavutamiseks koostati sektoriülene vaimse tervise poliitika roheline raamat [10].
7.1 Vaimse tervise roheline raamat
Vaimse tervise roheline raamat on poliitikadokument, mille eesmärk on visandada
tulevikuvisioon vaimse tervise valdkonna sektoriüleseks arendamiseks ning toetada
vaimse tervise senisest suuremat väärtustamist Eestis. Vaimse tervise roheline raamat
toob kokku uued mõtted ja varem koostatud vaimse tervise alusdokumentide põhisisu,
keskendudes ennetusele ja õigeaegsele abile ning luues seeläbi aluse edasiseks
suunatud arenguks. Vaimse tervise rohelise raamatu läbivad põhimõtted on
terviklik elukaarepõhine lähenemine ja valdkonnaülene integreeritud koostöö [10].
Vaimse tervise rohelise raamatu aluseks on dokumendid „Eesti vaimse tervise poliitika
alusdokument“ (2002), „Vaimse tervise teenuste kaardistamine ja vajaduste analüüs“
(2012), kontseptsioon „Integreeritud teenused laste vaimse tervise toetamiseks:
ennetus, varajane märkamine ja õigeaegne abi“ (2016) ning vaimse tervise ja heaolu
koalitsiooni koostatud vaimse tervise strateegia 2016–2025. Rohelise raamatu
koostamisel on lähtutud ka Sotsiaalministeeriumi arengukavadest ning sellele andsid
strateegilise raamistiku WHO, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ning
Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) seatud strateegilised sihid
antud valdkonnas [10].
16