Eesti inimvara raport (IVAR) võtmeprobleemid ja lahendused 2010
Eesti inimvara raport (IVAR): võtmeprobleemid ja lahendused 2010
Eesti inimvara raport (IVAR): võtmeprobleemid ja lahendused 2010
You also want an ePaper? Increase the reach of your titles
YUMPU automatically turns print PDFs into web optimized ePapers that Google loves.
– <strong>Eesti</strong> <strong>inimvara</strong> <strong>raport</strong>: <strong>võtmeprobleemid</strong> <strong>ja</strong> <strong>lahendused</strong> <strong>2010</strong> –<br />
<strong>Eesti</strong> riik ei ole suutnud teisi <strong>Eesti</strong>s elavaid etnilisi vähemusi riigi arengusse piisavalt<br />
kaasata. Keskne on küsimus ka siinse venekeelse elanikkonna määratluse kohta: kes nad on <strong>ja</strong><br />
kelle hulka nad kuuluvad? 83% eestlasi <strong>ja</strong> 79% <strong>Eesti</strong> venelasi nõustub, et vähemused peaksid uhkust<br />
tundma nii oma <strong>Eesti</strong> kodakondsuse kui ka oma rahvusliku päritolu üle. Vähemustele saab <strong>Eesti</strong><br />
riik pakkuda positiivset enesemääratlust, mis on koostöö eeldus 50 . Riikliku integratsioonipoliitika<br />
põhiülesanne on kõigi <strong>Eesti</strong> elanike ühise euroopaliku <strong>Eesti</strong> riigiidentiteedi tugevdamine. Samas<br />
tunnetavad rahvusvähemuste esinda<strong>ja</strong>d nii sotsiaalset kui ka kultuurilist tõrjumist 51 . EIA 2008 52<br />
andmetel ei pea ligi pooled mitte-eestlastest ennast põhiseaduslikus mõttes <strong>Eesti</strong> rahva hulka kuuluvaks,<br />
s.o ei tunneta endal vastutust <strong>Eesti</strong> ühiskonna arengu eest. <strong>Eesti</strong> riiki usaldab täielikult vaid<br />
veerand <strong>ja</strong> poliitilisi institutsioone napilt kümnendik mitte-eestlastest (joonis 9). Lõimumisastme 53<br />
alusel <strong>ja</strong>otub venekeelne elanikkond tinglikult nel<strong>ja</strong>ks rühmaks: tugevalt (23%), keskmiselt (24%),<br />
nõrgalt (40%) ning mittelõimunuteks (13%).<br />
Mitte-eestlaste identiteedilist kaugenemist <strong>Eesti</strong> riigist on viimastel aastatel märgata ka noore <strong>ja</strong><br />
haritud elanikkonna hulgas 54 . Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanute arv on a<strong>ja</strong>vahemikus<br />
2005–2009 vähenenud üle nel<strong>ja</strong> korra (7072 1670). Rahvusvähemused elavad <strong>ja</strong> töötavad<br />
enamasti omakeelses keskkonnas ning üle poole neist ei saa infot <strong>Eesti</strong> meediast. Venekeelsetest<br />
noortest omandab vaid väike osa kõrghariduse eestikeelsetes kõrgkoolides. Võrreldes eesti noortega<br />
on just haritumate vene noorte seas mitu korda suurem soov <strong>Eesti</strong>st lahkuda. <strong>Eesti</strong>s sündinud <strong>ja</strong><br />
hariduse omandanud venekeelsete noorte lahkumine on oluline kaotus <strong>Eesti</strong> <strong>inimvara</strong>le.<br />
Samas on pooled venekeelsetest <strong>Eesti</strong> elanikest <strong>Eesti</strong> kodanikud. Seega peaks praegu <strong>Eesti</strong> olema<br />
piisavalt tugev, et kõrvuti integratsiooni formaalsete külgedega (kodakondsus, keeleoskus) asuda<br />
kõrvaldama ka vähese usalduse sisulisi põhjuseid. Hea eesti keele oskus <strong>ja</strong> <strong>Eesti</strong> kodanikuks olemine<br />
parandavad märkimisväärselt mitte-eestlaste konkureerimise võimalusi tööturul, sellest hoolimata<br />
on nende väl<strong>ja</strong>vaated saada juhi või tippspetsialisti positsioon oluliselt väiksemad kui eestlastest<br />
eakaaslastel, samas on aga nende palgaootused suuremad ning soov saada haridusele vastavat tööd<br />
sarnane eestlastega 55 . See eeldab oluliselt suuremat panustamist võrdse kohtlemisega seotud küsimustesse<br />
ning võrdse kohtlemise seadusega kehtestatud nõuete rakendamisse.<br />
<strong>Eesti</strong> keele õpet on senises integratsioonipoliitikas peetud keskseks. Selle töö tulemusi saab aga hinnata<br />
paremal juhul mõõdukaks. Integratsiooni monitooringu 2008 kohaselt on umbes kolmandik<br />
(32%) mitte-eestlastest enese hinnangul võimeline eesti keeles rääkima <strong>ja</strong> saab mingil määral hakkama<br />
kirjutamisega. <strong>Eesti</strong> keele vabalt valda<strong>ja</strong>id on aga vaid 15%. Kehv keeleoskus takistab karjääri<br />
paljudel ametialadel. Avalikus sektoris töötamine eeldab vähemalt head eesti keeles kirjutamise<br />
oskust. Praegu ei suuda haridussüsteem tagada vene õppekeelega põhikooli lõpeta<strong>ja</strong>tele piisavat<br />
eesti keele oskust. See raskendab gümnaasiumis eesti keeles õpetatavate ainete omandamist. Omaette<br />
probleem, mida pole suudetud aastatega lahendada, on keeleõpeta<strong>ja</strong>te vähesus. Venekeelsete<br />
perede silmis on kõige efektiivsem keeleõpe tagatud eestikeelses lasteaias, kuid sageli pole see lastele<br />
kättesaadav nii kohtade vähesuse kui ka kasvata<strong>ja</strong>te vastuseisu tõttu. Ka ei ole lasteaedadel rahalisi<br />
vahendeid mitmekeelses lastekollektiivis va<strong>ja</strong>liku täiendava (kakskeelse) abipersonali palkamiseks.<br />
Sama probleemi üle kurdavad ka nende eesti koolide õpeta<strong>ja</strong>d, kuhu on astunud suuremal hulgal<br />
lapsi, kelle kodune keel ei ole eesti keel <strong>ja</strong> kes va<strong>ja</strong>ksid keeleraskuste ületamiseks abiõpeta<strong>ja</strong>t.<br />
Peale avaliku sektori prioriteetsetele (politsei-, pääste- <strong>ja</strong> meditsiinitööta<strong>ja</strong>d) rühmadele tasuta<br />
keeleõppe võimaluste pakkumise tuleks kaaluda senise peamiselt tulemuspõhise keeleõppe kulude<br />
hüvitamise süsteemi põhimõtete muutmist, kuna täiskasvanud venekeelse elanikkonna keeleõppe-<br />
– 26 –
Change language