CSI Kohtla-Järve

PERSOON
Tõeline naine ei
karda mehiseid töid
– hoogtööpäevadel
puid lõhkumas.
7aastane Aino
Aino oma
kassi Vassoga
Fotod: erakogu
Mõni võib ju mõelda,
et mis see tõlkimine
siis ära ole – säti
laused ridamisi ühest
keelest teise, aga uskuge,
see on maksimaalset
ajupinget nõudev loomeprotsess.
Soe südasuvi, 11. juuli 1959.
Petseri äärealal näeb nüüdsama
sündinud pisike setu verd
plikatirts Aino esimest korda ilmavalgust.
Aino lapsepõlv möödus ühele
aktiivsele inimesehakatisele kohaselt
– mööda õue ringi joostes ja hüpates
ning puutüvesid pidi ülespoole
ronides. Selline, valdavalt poisikestele
omane trallimine viis Aino vanemad
sinnamaale, et hakkasid teda
aeg-ajalt naljatlemisi koguni Antsuks
kutsuma. Ainol oli aga sest ükskõik,
jätkas ikka omasoodu ning lasi isal
hoopis kiiremas korras õuele kõrgushüppelatid
ehitada, et karjapoisi kombel
neist üle hüpeldes vanema õega
mõõtu võtta.
Maaelu ja raske töö käivad ikka
käsikäes ning nii tuli ka Ainol sellest
osa võtta. „Talutöid teinud inimesed
räägivad, et üks lapseea igavaim ja
hullem amet on karjas käimine, aga
minu jaoks oli ses oma võlu. Lehmade
järel sai karjamaale sprintida, kohale
jõudes kaasavõetud raamatud lahti
lüüa ja mõnusas suvesoojas ahnelt
nende sisu uurida,” jutustab Aino.
Vahetevahel ununesid aga suures lugemistuhinas
pisikesel bibliomaanil vissid
sootuks ning pahandust oli palju,
kui avastati, et loomad endale kolhoosi
vilja keskel seistes magusa näoga
head-paremat põske pistsid.
Põnnipõlv möödas, tuli minna
tarkust taga ajama. Ei ole üldse imestusväärne,
et Petseri II Keskkoolis
koolipinki nühkinud Aino lemmikaineks
oli eesti keele kõrval just kehaline
kasvatus. „Kasvatust kui sellist tollal
väga muidugi ei viljeldud, visati pall
kätte ja käsutati mängima,” kirjeldab
Aino, kes oleks parema meelega soovinud
õppida peensusteni suusa- ja ujumistehnikat
ning lihvida muid kehalisi
oskusi.
Pärast põhikooli viisid Aino õpingud
teda parematele jahimaadele Tartusse
süvaõppega saksa keele kooli.
Tollases Tartu Dünamos pakuti tütarlastele
võimalust džuudotrennidest osa
saada. „Loomulikult oli ka minul tarvis
põnev spordiala kohe järele proovida,
aga sain juba paari talve pärast
aru, et kõige osavam ma sel alal just
ei ole.“
Toimekas tööpäev
Tõlgiks soovis Aino saada juba ülikooliajal,
mil ta peale vene filoloogia õpingute
end ilukirjanduse tõlkekursustel
täiendas. Pärast kõrgkooli lõpetamist
vene keele metoodiku ja ülikooli väikeettevõttes
tõlgi ning teadussekretäri
ametit maitsnud Aino teekond tõi teda
1998. aastal politsei juurdlusosakonda
tööle. Kuigi uus amet pakkus palju
põnevust, ei olnud tollased töötingimused
kiita. „Tööle tulnud, lükkasime
kabinetikaaslase Anitaga esmalt keldriluugid
pärani, haarasime rasked haavahalud
kaenlasse ja hakkasime ahju
kütma. Alles siis, kui ninaots jääkirmest
üles sulas ning ruum soojemaks
läks, võtsime mütsid peast, kasukad
seljast ja asusime tööd tegema.“
Aino on spetsialiseerunud küll vene
keele tõlkimisele, aga õppinud ka saksa,
soome ja inglise keelt. Eriti uhke on
ta selle üle, et peale kirjakeele oskab ta
setu murrakut. Prefektuuri ametnikele
on ta vene keelt õpetanud väikeste vaheaegadega
viie aasta vältel.
Aino tööpäev kulgeb vägagi toimekalt,
tõlkides kõikvõimalikke menetlusdokumente,
avaldusi, kirjalikke ülekuulamisprotokolle,
telefonikõnede
13