rahvusballett
Kohtuvad rahvus- ballett ja jalgpall - Profimeedia Kohtuvad rahvus- ballett ja jalgpall - Profimeedia
Ajalugu Eesti Ajutise Valitsuse 5% võlakiri (1919). 1928. aasta rahareformijärgne Eesti kroon. Tallinna arvekoja 50 marka. Eesti Vabariigi 1000-margane. lusse. Ühtlasi üritas valitsus hankida raha oma rahvalt, kuulutades riigikaitse eesmärgil välja 5-protsendise intressiga võlakirjad. Vajalikud võlapaberid trükiti Helsingis Liliuse & Herzbergi trükikojas. Paraku polnud sõja alguses kuigi paljudel sellesse usku ning riigilaen kukkus lihtsalt läbi. Samal ajal jõudsid vast trükitud võlapaberid juba 1919. aasta jaanuaris Helsingist Tallinna, ent nendega polnud enam midagi peale hakata. Lahendus vastas oma geniaalsuses 1992. aasta kroonireformi omale: kui võlakohustuste eest raha ei saa, siis tuleb need kohustused rahaks kuulutada. 16. jaanuaril 1919 võttis valitsus vastu sellekohase määruse. Juba varem, 4. jaanuaril olid rahaks muudetud Tallinna Arvekoja maksutähed – väärtpaberid, mis algul olid mõeldud ettevõtjate omavahelisteks arveldusteks arvekoja sees. See polnud veel kõik: järgmise aasta kevadel trükkis valitsus 250 miljoni marga eest riigikassa lühiajalisi veksleid nimiväärtusega 1000 – 100 000 marka. Need olid küll mõeldud riigimajanduse toetamiseks, kuid suurte kupüüride puuduse tõttu hakkasid elanikud neid omavoliliselt rahana tarvitama. Ja et nimekiri oleks täielik, siis nimetagem ka Narva, Sindi ja Kunda ettevõtlikke vabrikuvalitsusi, kes olid sunnitud oma töö jätkamiseks ise raha valmistama. Niisugust oma eesõigustesse sekkumist ei saanud riik sallida ja lõpetas selle kiiresti. Eesti mark Mõistagi ei võinud Eesti Vabariik piirduda võõraste rahamärkide ja raha mitmesuguse aseainega. Juba 1918. aasta lõpus hakati tegema ettevalmistusi päris oma raha trükkimiseks: oli tarvis leida kunstnikud, trükikojad, sisseseaded jmt. Õige peatselt selgus, et kodumaal suudetakse valmistada esialgu üksnes kõige tagasihoidlikumaid ja pisima nimiväärtusega kupüüre 5 pennist 1 margani, mõnevõrra hiljem kahvatuid 500- ja juba pisut uhkemaid 1000-margaseid. Suurem osa nominaale 3–100 margani telliti taas Soomest Tilgmanni trükikojast. Esimesed Riigikassa tähed (Eesti Pank asutati alles 1919. aasta kevadel) jõudsid elanike kätte 1919. aasta märtsisaprillis ja edaspidi suurenes nende hulk üha kiirenevas tempos. Sellesse lisas oma osa nüüd ka Eesti Pank, kes tellis Saksamaalt markvääringus pangatähti. Hoogustunud inflatsioon muutis pennide emiteerimise mõttetuks ja vahetusrahaks vermitud mündid olid väärt 1–10 marka. Eesti mark polnud siiski mõeldud puhtalt inflatsioonirahaks. Vähemalt esialgu kehtestas valitsus marga kullasisalduseks 0,29032 g, mis vastas täpselt Prantsuse frangi omale ja investeeri – nr 1/2011 16
näitab, et kavas oli ühineda eelmainitud ladina mündiliiduga. Paraku nii ei läinud. Ohjeldamatu pillamine ja valed majandusotsused viisid riigi 1924. aastaks pankroti äärele. Kui meenutada, mis toimus 1. detsembril, siis oleks see võinud tähendada Eesti iseseisvuse lõppu. Minister Otto Strandmann oli mees, kes olukorra tõsidust mõistes võttis riigi päästmiseks kasutusele ranged meetmed. Muu hulgas käivitas ta võlgade valoriseerimise, mis ei jätnud spekulantidele enam võimalust inflatsioonilt kasu lõigata. Kõik margalaenud arvestati ümber kindlasse valuutasse – Skandinaavia krooni, mis parajasti võrdus enam-vähem 100 Eesti margaga. Et see oli ainus tugev rahanduslik alus, hakkas riik seda kasutama laiemaltki, näiteks väliskaubanduses. Nõnda sai Eesti arvestusliku krooni, mis omandas materiaalse kuju alles 1927. aasta rahaseadusega. Margale trükiti peale kroon 1. jaanuaril 1928 hakkas Eestis niisiis kehtima Eesti kroon, mille kullasisalduseks kehtestati 0,403226 g ja mis seoti jäigalt Inglise naelaga. Paraku ei jõutud uusi rahatähti õigeks ajaks valmis ja nii tuli esialgu tarvitusele võtta vanad 100-margased, varustatuna ületrükiga „Üks kroon”. Õnnetuseks unustati see vahekord väljendada numbritega, mis tekitas välismaalaste seas omajagu segadust ja peavalu. 1. septembril 1928 tulid Riigi Trükikojast Tallinnas Niine tänavalt ka esimesed tõelised kroonid: 10-kroonised pangatähed Günther Reindorffi kaunis kujunduses. Vähehaaval lisandusid neile ülejäänud nimiväärtused 5–100 kroonini; viimane, ehkki aastaarvuga 1935, jõudis ringlusse 1936. aastal. Kroon võrdus 100 sendiga. Metallvahetusraha 1 sendist 2 kroonini vermiti kõik omas Riigi Trükikojas. Pärast kroonide ja sentide saabumist kõrvaldati vanad margad ajapikku käibelt. 1927. aasta rahaseadusele kui krooni emiteerimise alusele viitab tekst kõigil pangatähtedel, vaikides siiski tõigast, et 1933. aastal tuli krooni – seoses maailma majanduskriisi ja Inglise naela kursi vabakslaskmisega – tegelikult 35 protsenti devalveerida. Kroon jäi käibele ka pärast Eesti anastamist 1940. aasta juunis, ent mitte kauaks. „Ei ole mõeldav, et ühes suures riigis oleks käibel mitu erisuguse väärtusega raha,” kirjutas ajaleht Rahva Hääl 25. novembril 1940. Samal päeval lasti ringlusse Nõukogude tšervoonetsid, rublad ja kopikad ning hakati kroone ja sente käibelt kõrvaldama. 25. märtsiks 1941 olid kõigi Balti riikide omavaluutad lõplikult likvideeritud. Rubla ja idamark üheskoos Rubla ainuvalitsus ei kestnud kaua. 1941. aasta sügisel vahetas ühe okupandi välja teine ning eestlane tegi tutvust Saksa idamarkadega. Nime poolest küll riigimargad, olid nood mõeldud ainult vallutatud alade jaoks. Sel moel kaitses Esimese maailmasõja järel ajaloo rängima inflatsiooni läbi elanud Saksa- Nõukogude Lliidu 100- rublane 1947. aastast. Nõukogude 20 kopikat (1940). Saksamaa poolt okupeeritud aladel kehtinud idamark. 17 investeeri – nr 1/2011
- Page 1 and 2: lhv panga ajakiri nr 1/2011 Kohtuva
- Page 3 and 4: Sisukord Juhtkiri Eksport tekst: Er
- Page 5 and 6: Intervjuu Investor eesti üks tuntu
- Page 7 and 8: Kahjumid olid suured, aga need olid
- Page 10 and 11: Investori ABC fotod: corbis investe
- Page 12: Investori ABC muul viisil seotud va
- Page 15: Puhas kuld Nõukogude Venemaalt Tar
- Page 19 and 20: Gerli Padar Stephen Hansen (Norra)
- Page 21 and 22: 21 investeeri - nr 1/2011 Foto: sCA
- Page 23 and 24: „Klaveri puhul on kõige tähtsam
- Page 25 and 26: Foto: siiri lind Estonia areng on l
- Page 27 and 28: foto: pressifoto oleks rohkem kui 2
- Page 29 and 30: AGE OKSA JA TOOMAS EDURI VIIMANE BA
- Page 31 and 32: MALLORCA 25. juuni kuni 30. juuli M
- Page 33 and 34: Intervjuu Lipsuga põllumees eesti
- Page 35 and 36: Rubriik 35 investeeri - nr 1/2011
- Page 38 and 39: Oligarh 2003. aastal nimetas vene m
- Page 40 and 41: Guru FOTOd: bullls Teekond Komimaal
- Page 42 and 43: Guru FOTOd: bullls Lahutus Kui 2006
- Page 44 and 45: Guru FOTOd: bullls Sõber Erinevalt
- Page 46 and 47: Guru Abramovitš Tallinnas? Läinud
- Page 48 and 49: Analüüs foto: corbis Hinnatõus h
- Page 50 and 51: Analüüs 9 000 000 8 000 000 7 000
- Page 52 and 53: Juristi nõuanne 100 000 riigikogu
- Page 54 and 55: Rubriik Rokistaarid fotod: bayer ag
- Page 56 and 57: Ettevõte Bayeri juhi dr Marijn Dek
- Page 58: Ettevõte Ravimitööstusest lähem
- Page 61 and 62: Fondide vahe jätkab kärisemist II
- Page 63 and 64: LHV toetab eesti rahvusliku pangana
- Page 65 and 66: LHV toetab Eve Andre Lõpetas 1996.
Ajalugu<br />
Eesti Ajutise Valitsuse<br />
5% võlakiri (1919).<br />
1928. aasta rahareformijärgne<br />
Eesti kroon.<br />
Tallinna arvekoja 50 marka.<br />
Eesti Vabariigi 1000-margane.<br />
lusse. Ühtlasi üritas valitsus hankida<br />
raha oma rahvalt, kuulutades riigikaitse<br />
eesmärgil välja 5-protsendise intressiga<br />
võlakirjad. Vajalikud võlapaberid trükiti<br />
Helsingis Liliuse & Herzbergi trükikojas.<br />
Paraku polnud sõja alguses kuigi paljudel<br />
sellesse usku ning riigilaen kukkus lihtsalt<br />
läbi.<br />
Samal ajal jõudsid vast trükitud võlapaberid<br />
juba 1919. aasta jaanuaris Helsingist<br />
Tallinna, ent nendega polnud enam midagi<br />
peale hakata. Lahendus vastas oma<br />
geniaalsuses 1992. aasta kroonireformi<br />
omale: kui võlakohustuste eest raha ei<br />
saa, siis tuleb need kohustused rahaks<br />
kuulutada. 16. jaanuaril 1919 võttis valitsus<br />
vastu sellekohase määruse. Juba varem,<br />
4. jaanuaril olid rahaks muudetud<br />
Tallinna Arvekoja maksutähed – väärtpaberid,<br />
mis algul olid mõeldud ettevõtjate<br />
omavahelisteks arveldusteks arvekoja<br />
sees. See polnud veel kõik: järgmise aasta<br />
kevadel trükkis valitsus 250 miljoni marga<br />
eest riigikassa lühiajalisi veksleid nimiväärtusega<br />
1000 – 100 000 marka.<br />
Need olid küll mõeldud riigimajanduse<br />
toetamiseks, kuid suurte kupüüride puuduse<br />
tõttu hakkasid elanikud neid omavoliliselt<br />
rahana tarvitama. Ja et nimekiri<br />
oleks täielik, siis nimetagem ka Narva,<br />
Sindi ja Kunda ettevõtlikke vabrikuvalitsusi,<br />
kes olid sunnitud oma töö jätkamiseks<br />
ise raha valmistama. Niisugust oma<br />
eesõigustesse sekkumist ei saanud riik<br />
sallida ja lõpetas selle kiiresti.<br />
Eesti mark<br />
Mõistagi ei võinud Eesti Vabariik<br />
piirduda võõraste rahamärkide ja raha<br />
mitmesuguse aseainega. Juba 1918. aasta<br />
lõpus hakati tegema ettevalmistusi päris<br />
oma raha trükkimiseks: oli tarvis leida<br />
kunstnikud, trükikojad, sisseseaded jmt.<br />
Õige peatselt selgus, et kodumaal<br />
suudetakse valmistada esialgu üksnes<br />
kõige tagasihoidlikumaid ja pisima<br />
nimiväärtusega kupüüre 5 pennist<br />
1 margani, mõnevõrra hiljem kahvatuid<br />
500- ja juba pisut uhkemaid 1000-margaseid.<br />
Suurem osa nominaale 3–100 margani<br />
telliti taas Soomest Tilgmanni trükikojast.<br />
Esimesed Riigikassa tähed (Eesti<br />
Pank asutati alles 1919. aasta kevadel)<br />
jõudsid elanike kätte 1919. aasta märtsisaprillis<br />
ja edaspidi suurenes nende hulk<br />
üha kiirenevas tempos. Sellesse lisas oma<br />
osa nüüd ka Eesti Pank, kes tellis<br />
Saksamaalt markvääringus pangatähti.<br />
Hoogustunud inflatsioon muutis pennide<br />
emiteerimise mõttetuks ja vahetusrahaks<br />
vermitud mündid olid väärt<br />
1–10 marka. Eesti mark polnud siiski<br />
mõeldud puhtalt inflatsioonirahaks.<br />
Vähemalt esialgu kehtestas valitsus<br />
marga kullasisalduseks 0,29032 g, mis<br />
vastas täpselt Prantsuse frangi omale ja<br />
investeeri – nr 1/2011 16
Change language