Puhja Valla Leht november 2009 - Puhja vald

8 PUHJA VALLA LEHT
vastama. Nii sai näiteks uurida teenuste
hindade kohta või töötajate tööpäeva
puudutavat infot. Lahkumise ajaks oli
igaühel meist taskus ka väike meene,
olgu siis miniatuurne mõõdulint-võtmehoidja
Metroserdi logoga või ettevõtet
tutvustav Metroserdi 90. sünnipäevaks
välja antud raamat.
AS Metrosert külastamisele järgnes
lühike bussisõit ja poekülastus ning õige
pea väljusime bussist juba A. Le Coq’i
nime kandva ettevõtte parklas. Usun, et
see ettevõte ei vaja pikemat tutvustamist,
sest on teada-tuntud fakt, et tegemist on
sellise firmaga, mis on juba väga pikka
aega hoolitsenud eestimaalaste janu
kustutamise eest. Sellest pikast ja kirjust
ajast, mille vältel A. Le Coq tegutsenud
on, võttis enda kohustuseks rääkida härra
Ilmar Kõrgesaar, kes kogu oma tööinimese
elu õlletehases töötades veetnud.
Ekskursioon algas tehase tootmisruumidest,
kus võis näha iga sammu õllevalmistamise
protsessist. Kuna tehases
tehakse õlut linnastest, siis esimene peatus
toimuski linnaseveski juures, kus toimub
linnase jahvatamine. Nii, nagu veskist
saadav produkt, suundusime meiegi
järgmisesse tsehhi – õllekeedutsehhi.
Siin keedetakse jahvatatud linnastest õllemeski
ning pärast hoolikat filtreerimist
saadetakse see käärimismahutitesse, kus
„õllebeebist“ saab täisväärtuslik õlu. Erinevatel
õllesortidel võtab valmimine erinevas
koguses aega, kuid nagu piiritles
Õllemuuseumis rääkis hr Ilmar Kõrgesaar
Tartu Õlletehase ajaloost.
seda ajavahemikku härra Kõrgesaar, kulub
õlle käärimiseks umbes 17–23 päeva.
Sealjuures käärib kõige kauem kõige
kangem neist õllesortidest – Bock. Ühe
sellise protseduuride tsükli jooksul saab
valmis ligi 28 000 liitrit õlut.
Tootmisprotsess nähtud, suundusime
villimistsehhi, kus mööda erinevaid liine
lausa voolasid „Bockijõed“ – lõpmatud
pudelite hulgad, mis täideti Bock’iga,
kleebiti sildid peale ning laoti siis aluse
peale. Meil oli võimalus jälgida kogu villimisprotsessi
algusest peale: kolvikujulistest
toorikutest pudelite vormimisest
kuni valmistoodangu ladumiseni aluse
peale.
Olles põhjalikult uurinud õlle teekonda
linnastest valmispudelini, suundusime
õllemuuseumi, kus meile tutvustati
õlle ja Tartu õlletehase ajalugu, pakkudes
palju põnevaid eksponaate ja illustreerivat
materjali, mis võimaldasid näha järkjärgulist
õlletootmistehnoloogia arengut.
Mõnevõrra šokeerivaks faktiks oli see,
et kunagi sisaldasid meskifiltrid asbesti,
mida käsitletakse praegu ohtliku materjalina.
Härra Kõrgesaar kiirustas meid
aga rahustama – kahjulik on vaid asbestitolm,
kuna see võib sattuda kopsudesse.
Pärast seda, kui muuseumi eksponaatide
arsenal oli end ammendanud, jõudis kätte
hetk, mida kõik olid ekskursiooni algusest
peale oodanud – meil avanes võimalus
degusteerida erinevaid A. Le Coq’i
tooteid. Pika laua taga istudes sai proovitud
nii karastusjooke kui ka õlletehase
tähtsaimat toodet – õlut. Ekskursiooni
jooksul kogutud tarkuse kinnistamiseks
näidati meile telekast nn. „videoekskursiooni“,
kus üsna tihti figureeris ka meie
giid.
Tehases ringkäiku tehes said
julgemad paarikümnemeetri kõrguste
käärimahutite otsast heita pilgu ka
sügisesele Supilinnale.
Fotode autor Einike Reinvelt
Sügise algus Puhja valla pensionäridel
Eeva Kukk,
pensionär
9. septembril sõitsid Puhja valla pensionärid
traditsioonilisele ekskursioonile.
Sihiks oli Põhja-Lätimaa.
Esimene peatus puumõis – Ungurmoisa.
Elamuseks oli puust õhkuv aura,
lõhn, hingus, kuidas kellelegi. Kõrval
asus täiesti terve mõisniku ehitatud koolimaja
talulastele (18. sajand). Iidne park
neljasaja-aastaste tammede ja teemajaga
tekitas igikestmise tunnet.
Läti ürgne loodus, Turaida kindlus
ja Turaida Roosi haud, Sigulda parkide
rahu ja vaikus, Läti väikelinnade puhtus
maitseka haljastusega oli elamus.
Jäime rahule ja ootame järgmist reisi.
1. oktoobril tähistasime eakate päeva.
Meile oli külla tulnud meie eakaaslane
Voldemar Kuslap. Tore oli kuulata ilma
mikrofonita muusikat ja laulja sulandus
meie seltskonda. Voldemar Kuslapi laulud
tuletasid meile meelde meie noorust.
Täname Puhja Vallavalitsust meelespidamise
eest.