Analüütilise keemia lühikonspekt tudengile

-
Titrant – joodilahus (KI), kus oksüdeerijaks on I 3 (jood lahustub vees halvasti,
titrandi suurte konsentratsioonide kasutamine on promblemaatiline, seetõttu
kasutatakse KI). Titrandina võib kasutada ka naatriumtiosulfaati Na 2 S 2 O 3 .
I 3 - + 2e - → 3I - .
Kasutatavad on ka vastupidised reaktsioonid, kus eraldub I 2 . E = 0,54V. (jood on
nõrgem oksüdeerija kui MnO 4 - ).
Põhiaine – K 2 Cr 2 O 7 , millele lisatakse KI liig ning tekkiv I 2 tiitritakse
naatriumtiosulfaadiga tagasi.
Indikaator – I 2 -lahus on pruunikas. Üle minev värvusetuni.
Stöhhiomeetria punkt – fikseeritakse tärklise lahusega, tärklise lahus sisaldab
amülaasi, mis reageerib I 2 seejuures värvub lahus lillaks. Tärklis lisatakse vahetult
enne stöhhiomeetria punkti saabumist.
Objektid:
1) desinfitseerivates vahendites joodi määramiseks;
2) aldehüüdide konsentratsiooni määramiseks;
3) palavikku alandavad (valuvaigistavad) vahendid;
4) antibiootikumid;
5) askorbiinhappe määramiseks;
6) asendusreaktsioon: tugeva oksüdeerija asendamine.
7) Spetsiifiline. Jodomeetrilist reagenti kasutatakse niiskuse määramisel: Carl-
Fischeri reagent (I 2 + S 2 O) püridiinis lahjendatuna veevabas metanoolis
(akvameetria). Saab määrata niiskust või vett.
Titrant – tseerium 2+/3+ soolad.
Tserimeetria
Negatiivsus – need soolad on kallid, osatähtsus on langenud.
Kromatomeetria
Titrant – K 2 Cr 2 O 7 (oksüdeerija), E= 1,36V. Ta on oranzi värvusega – kasutatakse
titrandi liia meetodit. Oranzi üleminek on halvasti fikseeritav.
Indikaator – orgaanilised redoksindikaatorid (difenüülamiin, fenüülantranüülhape).
Objektid:
1) titrandi konsentratsiooni määramisel, nt. Jodomeetrias;
2) paljude antioksüdantide määramisel (SO 3 2- );
3) askorbiihappe määramisel;
4) formaldehüüdi määramisel;
5) Fe 2+ määramine.