Analüütilise keemia lühikonspekt tudengile

Urotropiini hüdrolüüsitakse tugeva happega tekib sool, mis tiitritakse tagasi leelisega
teades tagasitiitrimiseks kulunud leelise hulka saame arvutada tekkinud soola ja
esialgse urotropiini massi.
Polüpeptiide ja aminohappeid sisaldavad vähivastase toimega ravimid. Sidemete
hulga määramiseks kasutatakse tugevat hapet, selle toimel eraldub NH 3 püütakse
happesse kinni. Toimub neutraliseerimata happe tiitrimine.
Tiitrimise täpsus sõltub:
1) indikaatori valikust,
2) vastavate hapete pK A väärtustest:
pK 1 = 2,2
pK 2 = 2,8 ei saa korraga määrata.
Oluliste pK erinevuste puhul saab määrata mõlema happe konsentratsioonid.
Meetodi selektiivsus – sõltub hapete aluste suhtelisest tugevuse eristamisest. Kui
hapete tugevus ei ole väga erinev, ei saa määrata mitut ühendit korraga (selle
vältimiseks tuleb valida sobiv solvent).
Sadestustiitrimine
Sadestustiitrimise üldiseloomustsus – meetod on mõnevõrra ebatäpsem kui alkali –
atsidomeetria. Kuid see ei osutu siiski takistuseks kuna tegu on põhiaine mitte
lisandite määramisega. Suhteline viga sõltub valitud aine lahustuvusest solvendis või
vees. Kui lahustuvus on 10 -8 siis on viga 0,1%, viga oleneb ka indikaatorist uuritava
aine kogusest uuritavas lahuses. Uuritava aine määratav konsentratsioon on 1M –
0,001M. Aluseks on sadestusreaktsioon. Kvantitatiivne analüüs.
Titrant – moodustab uuritava lahusega raskesti lahustuva ühendi, sademe.
Stöhhiomeetria punkt – fikseeritakse keemiliste meetoditega (indikaator) või
füüsikalis– keemiliste meetoditega (pH meeter, optiline tihedus). Elektrokeemilised
ioon-selektiivsed elektroodid põhinevad omadusel, et elektrood on tundlik mõne iooni
suhtes.
Probleemid
1) Max. täpsuse (0,01%) saavutamiseks peaks uuritav aine sadenema 99,99%. See
eeldab, et lahusesse ei tohi jääda suurem ioonkorrutis kui 10 -8 . Tekkiva sademe
lahustuvuskorrutis väärtus peab olema väiksem kui 10 -8 .
2) Enamasti indikaatorid fikseerivad stöhh. punkti alles siis kui see on juba ületatud.