Analüütilise keemia lühikonspekt tudengile

• Formamiid.
3. Amfiprotoonsed lahustid – alkoholid (metanool, etanool, atsetoon) – suhteliselt
indiferentsed ained, ei muuda aluste ega hapete tugevusi olulisel määral. Ainete
(ka ravimite) lahustuvus neis paraneb. Saab valmistada kontsentreeritumaid
lahuseid.
Titrantidena kasutatakse alkoholides:
• Happed – perkloorhape (HClO 4 ), vesinikkloriidhape (HCl);
• Alkoholide soolad – vastavate alkoholide soolad (CH 3 OK).
Stöhhimeetria punkti fikseerimiseks kasutatakse indikaatoreid või
instrumentaalaanalüüsi meetodeid: kolorimeetriline meetod või pH meeter, lahuse
elektrijuhtivuse mõõtmine, polarimeetrilised omadused. Indikaatorite pöördeala pole
sama mis vees.
Indikaator H 2 O CH 3 OH (CH 3 ) 2 CO
Metüüloranz 3,4 3,8 10,6
Fenoolftaleiin 9,3 - 29,2
Metüül punane 5,0 9,2 10,2
Tümoolsinine 1,6 4,7 13,4
Tiitrimismeetodite kasutamine analüütilises keemias ja farmaatsias
1) Hapete/aluste määramisel juhul kui ravim omab happelisi või aluselisi omadusi.
2) Nõrkade aluste ja hapete soolad on vees happeliste/aluseliste omadustega, paljud
ravimpreparaadid esinevad vastava soolana.
3) Saab tiitrida salvide koosseisus olevaid happelise/aluselise reaktsiooniga oksiide:
ZnO + 2HCl ZnCl 2 + H 2 O
Osa hapet jääb üle, tiitritakse hapet, tagasitiitrimise teel tiitritakse leelisega. Nii
saab arvutada ZnO koguse.
4) Asendustiitrimise võte – sel juhul asendatakse uuritav ühend mõne teise ühendiga
Nt. H 3 BO 4 on nõrk hape, lisades glükoosi tekib happeliste omadustega kompleks,
mida saab tiitrida.
5) Paljude orgaaniliste ühendite koosseisus on -COOH rühmad, mille
kindlaksmääramiseks saab kasutada funktsionaalset tiitrimist. Estrite hüdrolüüsil
tekib vastav karboksüülhape. Saab määrata hüdroksüülrühmi –OH, aluseliste
omadustega –NH 2 (aminorühmi), COOR 2 .
6) Tiitrimist kasutatakse molekulmassi määramisel.
7) Lämmastiku sisalduse määramine ravimites.