Analüütilise keemia lühikonspekt tudengile

• vähelahustuva ühendi tekke reaktsioonidest.
E = E
0 +
RT a
ln
nF a
oks
red
E 0 – normaalpotentsiaal;
RT – temp. konst. univers k. (iseloomustab H olekut);
n – üleminevate elektronide arv;
F – Faraday arv.
Redokspotentsiaal võimaldab selgitada/võrrelda kvantitatiivselt
oksüdeerija/redutseerija omadusi.
E
RT
× a
−
0
MnO4
− 2+
= E − 2+
+ ln
Mno4
/ Mn MnO4
/ Mn
5F
a 2+
Mn
a
8
+
H
a
8
+
H
-- võrrandi koefitsent;
Antud juhul võtab reaktsioonist osa 8H + iooni. Tugevamad on oksüdeerijad madalama
pH juures.
K 2 Cr 2 O 7 + H 2 SO 4 ehk kroomsegu nõude pesemiseks on tugev oksüdeerija lisaaks ka
tugevalt happeline seega ettevaatust!!!
Oksüdeerijad: KMnO 4 ; K 2 CrO 4 ; K 2 Cr 2 O 7 ; HNO 3 ; H 2 SO 4 ; Fe 2 (SO 4 ) 3 .
F 2 , Cl 2 , vesinikülihapend (lahja lahus sobib juuste valgendamiseks).
Redutseerijad: Na 2 SO 3 ; KNO 2 (nitrit – vorstide säilitamine ilusatena), askorbiinhape
(vitamiin C); H 2 S; KI; NaBr.
Kvantitatiivsed näitajad:
E − = 2, 87V
F F
E
2 / 2
= 0, V
− 5
Br2
/ 2Br
−
2e F2
↔ 2
+ F
−
2e Br2
↔ 2
−
+ Br
−
Mida suurem on E väärtus, seda tugevam on oksüdeerija.
Redokspotensiaali sõltuvus pH-st, kompleksi moodustumisest,
vähelahustuva ühendi tekkest
Madalamal pH-l on oksüdeerija aktiivsus suurem, kõrgemal pH-l on redutseerija
aktiivsus suurem (sõltub vesinikiooni osavõtust).
Kompleksühendi moodustajad võtavad osa redoksprotsessist. Ligandiks võib olla
nõrk hape, mis vesinikiooniga reageerib.