Analüütilise keemia lühikonspekt tudengile

Tasakaal on suunatud kompleksi tekke suunas.
K =
[ AaBb]
[ A] a × [ B] b
Valemiga saab määrata sademe lahustuvuskorrutist. Mida suurem on K L , seda
väiksem on tõenäosus, et sade sadeneb antud situatsioonis. Sel juhul tuleb lisada liias
sadestavat reagenti.
1. Sobiva solvendi valik – peab teadma uuritava aine molekuli ehitust.
N: heksaan, C 6 H 12 – hüdrofoobsete molekulidega solvent.
C 6 H 6 – ei segune hästi hüdroksüülrühma omavate ainetega,
karboksüülhapetega ja amiinidega.
D-vitamiinid lahustuvad halvasti polaarsetes solventides kuna molekul on
hüdrofoobne. Solvendina võib kasutada näiteks õli, mis on samuti
hüdrofoobne. Kui molekul on hüdrofiilne, siis võime kasutada polaarseid
solvente.
2. Uuritava aine molekuli muutmine, keemilise reaktsiooni tekitamine – võimaldab
raskesti lahustuvate ainete viimist lahusesse. N: hapete kasutamine.
N: CaO + 2HCl ↔ CaCl 2 + H 2 O
3. Redoksreaktsioonide kasutamine, ainete oksüdatsiooniastme muutmine.
N: MnO 2 + 4HCl ↔ MnCl 2 + Cl 2 + 2H 2 O
4. Kompleksühendi moodustumine.
N: AgCl ↔ Ag + + Cl -
Ag + + NH 3 → Ag[NH 3 ] +
5. Lahuse kuumutamine või jahutamine – temperatuuri ei tohi tõsta üle solvendi
keemistemperatuuri. Paljud ravimid ei ole termiliselt püsivad.
a
K =
+ ×
Ag
a
a
AgCl
−
Cl
a – aktiivsused. Sademe aktiivsuse väärtus on suhteliselt püsiv suurus, siis:
a
AgCl
× K = a + × a −
Ag Cl
Tahke aine aktiivsust a AgCl ei saa mõõta. See on konstantne suurus.
0
K
S
-- termodünaamiline konstant, mis näitab, et kui suurendada reaktsioonivõrrandis
paremal pool olevaid koguseid, siis vähenevad vasakul pool olevad kogused.
Korrutis a Ag+ × a Cl - peab kogu aeg olema stöhhiomeetriline konstant. St, kui me
lisame Cl - ioone, siis väneneb Ag + ioonide hulk ja vastupidi.