l iv e tallinn 2011 - Elia

Supported by: 

www.neunow.com 

17-20 November 2011 

L I V E TALLINN 2011 

TAllinn 2011 

Organized by: 

European League of 

Institutes of the Arts

Kataloog 

TAllinn 2011 

Catalogue

Sisukord 

Sissejuhatus 

Introduction 6 

Kujutav kunst 

Visual Arts 12 

Teater/Tants 

Theatre/Dance 36 

Muusika/Helikunst 

Music/Sound 48 

Disain 

Design 58 

Film 

Film 74 

Tänusõnad 

Acknowledgements 94 

Contents

NEU/NOW LIVE 2011 

Sissejuhatus 

NEU/NOW LIVE 2011 

Introduction 

Esitleme uhkusega kolmandat NEU/NOW LIVE Festivali! 

NEU/NOW on projekt, mida korraldab ELIA - Euroopa Kunstiinstituutide Liit, peamine sõltumatu suuri kunstikõrgkkoole ühendav võrgustik. ELIA, millel 

on 47 riigis kokku 300 liiget, edendab dialoogi, liikuvust ja teadusuuringuid, jagab häid tavasid ning rõhutab kunsti ja kunstialase hariduse tähtsust 

ühiskonnas. NEU/NOW Festivaliaga toob ELIA esile rohkem kui 300 000 kõikide kunstidistsipliinidega tegeleva kunstitudengi potentsiaali. 

NEU/NOW on iga-aastane festival, millele laekub sadu avaldusi nii Euroopa kui ka kaugemate maade kunstikoolidest. 2011. a festivali jaoks valis rahvusvaheline 

žürii välja 135 projekti kokku 23 riigist; need on üleval veebis. Veebis esitletavate tööde hulgast tehti valik NEU/NOW LIVE Festivali jaoks. 

Kuigi NEU/NOW on alles algusfaasis, on see pälvinud juba märkimisväärset tähelepanu nii ajakirjanduselt kui ka avalikkuselt. Eelmisel aastal külastas 

LIVE Festivali nelja päeva jooksul 4500 külalist, ning veebifestivalil oli päevas umbes 450 külastajat ja tehti ligikaudu 25 000 hiireklõpsu päevas. 

NEU/NOW 2011. a festival toimub osaliselt projekti „NE©XT - New European Creative Talent” raames, seda projekti toetab Euroopa Komisjon. 

2009. aastal toimus NEU/NOW Festival Vilniuses ja 2010.a. 2010. a Nantes’is ning 2011. aastal võõrustab NEU/NOW Festivali Euroopa Kultuuripealinn 

Tallinn. NEU/NOW LIVE Festivalile valiti 35 projekti 17 erinevast riigist. 

NEU/NOW LIVE toimub Euroopa Kultuuripealinn 2011 raames. Eestil on rõõm võtta vastu noori, andekaid ja loovaid Euroopa kunstnikke, ühtlasi on 

suur au, et selline läbini rahvusvaheline sündmus toimub just siin. 

Ajaloolise kultuurikeskkonnaga Tallinna vanalinn kujutab endast NEU/NOW LIVE Festivalil esitletavale kaasaegsele jauuenduslikule kunstile head väljakutset. 

Eesti noortele kunstnikele on festival suurepärane võimalus jagada oma nägemusi kunstist, kohtuda kolleegidega üle terve Euroopa ja sõlmida 

uusi partnerlussidemeid. 

Lähiaastatel kavatseb ELIA veelgi arendada NEU/NOW suundumusi loovaks ja dünaamiliseks platformiks, mille abil tutvustada suurepärast kunsti ja 

mille raames saaksid produtsendid ja kuraatorid näha uuenduslikke ja kvaliteetseid projekte kunstikoolidest üle terve Euroopa. 

2012. a NEU/NOW LIVE toimub Portugalis Portos. 

Nautige NEU/NOW LIVE 2011 Festivali, nautige Tallinna! 

Carla Delfos, ELIA tegevdirektor 

Marje Lohuaru, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia välissuhete prorektor 

We are very proud to present the third edition of the NEU/NOW LIVE Festival! 

NEU/NOW is a project organised by ELIA – European League of Institutes of the Arts, the primary independent network of major higher arts education 

institutions. With its 300 member institutions in 47 countries ELIA promotes dialogue, mobility and research, shares best practice, and advocates 

the importance of the arts and arts education in our societies. With the NEU/NOW Festival ELIA taps into the potential of over 300,000 art students 

representing all art disciplines. 

NEU/NOW is an annual festival that brings in hundreds of applications from art schools from all over Europe and beyond. For 2011 a selection of 135 

projects from 23 countries was made by an international jury; these are presented online. From the online festival a selection was made for the NEU/ 

NOW LIVE Festival. 

Although NEU/NOW is still in its pilot phase, it has already received considerable attention from the press and the public. Last year it attracted 4500 

visitors for the 4 days of the LIVE Festival and approximately 450 visitors and 25,000 hits a day for the online festival. The NEU/NOW 2011 edition is 

partly in the frame of the project NE©XT - New European Creative Talent that is supported by the European Commission. 

After taking place in Vilnius in 2009 and Nantes in 2010, the 2011 edition of NEU/NOW is hosted by Tallinn, European Capital of Culture. For NEU/ 

NOW LIVE, 35 projects from 17 countries have been selected for presentation. 

NEU/NOW LIVE is organised within the course of the European Capital of Culture 2011. Estonia very much welcomes the presence of young, talented, 

creative European artists and is proud to host such a truly international event. 

The old City of Tallinn, with its historical cultural environment, will be a challenging setting for the contemporary, innovative art presented in NEU/NOW 

LIVE. For Estonia’s young artists the festival is an excellent opportunity to share artistic views, to meet with colleagues from all over Europe and to start 

new partnerships. 

ELIA intends to further develop NEU/NOW in the coming years into a trendsetting and dynamic platform for the promotion of artistic excellence where 

producers and curators can see innovative, high quality projects emerging from art schools from all over Europe. 

The 2012 edition of NEU/NOW LIVE will take place in Porto, Portugal. 

Enjoy NEU/NOW LIVE 2011, enjoy Tallinn! 

Carla Delfos, Executive Director, ELIA 

Marje Lohuaru, Vice Rector for International Relations, Estonian Academy of Music and Theatre, 

Tallinn 

6 7

NEU/NOW LIVE Tallinn 2011 

NEU/NOW LIVE Tallinn 2011 

NEU/NOW kunstiliste juhtidena 

usume, kolmanda toimumiskorra eel 

on Festival muutumas alustavatele 

kunstnikele olulisemaks ja peegeldab 

paremini seda dünaamilist kunstimaastikku, 

kus noored kunstnikud 

endale kohta leida loodavad. 

Me ei vali töid NEU/NOW Festivalile 

ainult selle pärast, et nad tekitavad 

meis uudishimu, on loomult 

eksperimentaalsed või väljendavad 

uuenduslikke õppesuundi - samuti 

ei ole festivali eesmärgiks rõhutada 

vastandlikke kultuuriväärtusi. Alustavate 

kunstnikke vaatenurki esitavaid 

festivale on ilmas palju (ning nende 

arv aina kasvab). Seda öeldes ei taha 

me väita, et NEU/NOW üldse eelnevat 

ei väärtustaks, kuid see pole 

lihtsalt meie peamine motivaator või 

huviobjekt. Me usume, et NEU/NOW 

valmidust - töid, mida võiks avalikes 

kohtades näidata - kas siis teatrites, 

kinodes, kontserdisaalides või kunstigaleriides. 

Professionaalne kunstimaastik ei 

pruugi olla nii jäik kui kunstikoolides 

seda tihti räägitakse. Tegelikkuses 

on piirid erinevate kunstivaldkondade 

vahel paindlikud ja kergelt 

ületatavad. Meie eriline tähelepanu 

on suunatud töödele, mis esitavad 

valdkonna arusaamadele väljakutse 

ja kahtlevad kontseptuaalses 

raamistikus. Me oleme Tallinna NEU/ 

NOW LIVE Festivalil eksponeeritavate 

töödega väga rahul. Euroopa ja 

muu maailma kunstikoolid esitasid 

kõigepealt projektid ja seejärel 

läbisid kõik tööd karmi valikusõela, 

kus otsustajaks oli igas valdkonnas 

rahvusvaheline žürii. 

inimesi LIVE Festivalile, tahaksime 

kõiki täieliku ülevaate saamiseks üles 

kutsuda külastama ka meie veebifestivali. 

LIVE Festivali jaoks valituid 

töid saab näha kindlates galeriides ja 

mujalgi üle linna. 

Tallinnas toimuva, kolmanda NEU/ 

NOW LIVE Festivaliga oleme astunud 

sammukese lähemale sellele, et 

saaksime realiseerida enda nägemuse 

festivalist. Tallinnas on palju 

suurepäraseid galeriisid ja muid kohti, 

kus valitud töid eksponeerida. Need 

asuvad lähestikku, mis loodetavasti 

loob tõelise festivalimeeleolu. Soovime 

korraldada ühe värvika festivali, 

mis moodustaks eraldiseisvate tööde 

eksponeerimise asemel ühtse terviku. 

Meile meeldis see, et saime valida 

töid, mis ei ületa ainult valdkondadevahelisi 

piire, vaid esitavad neile 

galeriis performance’il ja näha kujutavat 

ja lavakunsti koos kinolinal. 

Oleme festivali kuraatoritena töödele 

hoolikalt parimat eksposneerimiskohta 

otsinud, nii et igal tööl oleks 

võimalus kõrvalolevaga elavasse 

dialoogi astuda. Usume, et nii muutub 

festival tervikuna huvitavamaks ja 

põnevamaks nii külastajatele kui ka 

kunstikele endile. 

As co-artistic directors of NEU/ 

NOW we believe that as the Festival 

reaches its third edition, its particular 

purpose is becoming both more vital 

to emerging artists and more reflective 

of the dynamic arts landscape 

in which they are seeking to position 

themselves. 

We do not select work for the NEU/ 

NOW Festival simply for its curiosity 

value, its experimental nature, or as 

a means of exemplifying innovative 

pedagogies - nor is it intended to 

highlight contrasting cultural values. 

There are many other festivals (an 

increasing number of them) that offer 

these perspectives on emergent 

work. This is not to say that the works 

selected for NEU/NOW will be devoid 

of any of these qualities but they are 

not our main motivation or concern. 

practices. We look for projects that 

evidence intelligence, maturity and 

professional readiness - works that 

are ready to be seen in public venues 

- be it theatres, cinemas, concert 

halls or galleries. 

Professional arts landscapes may 

be less rigidly defined than the internal 

structures of arts institutions 

often suggest. In reality, the borders 

between arts disciplines are flexible 

and highly permeable. We particularly 

look out for work that challenges 

the orthodoxy of a discipline and 

questions conceptual frameworks. 

We are very pleased with the range 

of work that is presented in Tallinn 

for the NEU/NOW LIVE Festival. 

Projects were initially nominated 

by individual institutions within and 

beyond Europe, with all of the entries 

Tallinn - they only partially represent 

the significant bodies of work that 

are viewable online. Therefore, as 

much as we welcome visitors to the 

LIVE Festival we also want to encourage 

everyone to visit the online 

Festival in order to see the full range 

of work. The selected works for the 

LIVE Festival are shown to their best 

potential in the particular venues 

and galleries that are available to us 

across the City. 

With the third edition of the NEU/ 

NOW LIVE Festival in Tallinn, we 

have been able to take a step closer 

to realising our vision for the event. 

Tallinn offers us a range of excellent 

venues and galleries in which to show 

the selected projects. The venues 

are closely located in a way that will 

hopefully generate a real feeling of 

discipline boundaries but 

actively challenge them. This has 

enabled us to “cross-programme” 

work into specific venues that will 

showcase the relationships between 

the different arts disciplines. Attendees 

at the Festival will, for example, 

have the opportunity to see visual 

arts in a performance space, see 

performance in a gallery context 

and experience both visual arts and 

performing arts as film. 

We have adopted a curatorial approach 

to the festival, seeking to 

carefully place each work in the available 

spaces, contextualised alongside 

other works in a way that sets 

up a lively dialogue. We believe this 

makes the festival as a whole a more 

interesting and exciting experience 

for both visitors and artists alike. 

Festival peaks asjale lähenema – ja 

lähenebki – teistmoodi. Meid huvitab 

alguspunkt, koht, kus alustavad 

kunstnikud jätavad julgelt kaasaegsele 

praktilisele kunstimaastikule. 

Me otsime projekte, mis näitavad 

tarkust, küpsust ja professionaalset 

Kuivõrd me oleme välja valinud 

mitmed projektid, mida arvame eriti 

tallinlastele huvi pakkuvat, on see 

vaid killuke sellest töödemassiivist, 

millega on võimalik veebi vahendusel 

tutvuda. Seega, kuigi me kutsume 

ka aktiivselt väljakutse. Selle abil 

saime kavandada tööde ülespaneku 

erinevatesse kohtadesse mis toovad 

esile kunstivaldkondade vahelisi suhteid. 

Festivali külastajatel on näiteks 

võimalus näha kujutavat kunsti seal, 

kus tavaliselt näeb lavakunsti, osaleda 

Professor Anthony Dean 

kunstiline juht, 

dekaan, 

Winchesteri Ülikool 

We believe that the NEU/NOW Festival 

should, and does, take a different 

approach. We are interested in the 

point of departure, where the emerging 

artist leaves behind the concerns 

of the academy and moves boldly 

into the landscape of contemporary 

going through a rigorous selection 

process by international juries in each 

discipline. 

Whilst we have selected many 

projects, that we think may be of 

particular interest to the people of 

‘festival’. We are keen to produce a 

vibrant festival that forms a unified 

whole rather than simply presenting 

a collection of individual works. We 

were pleased that, in each of the 

discipline areas, we have been able 

to select works that not only cross 

Professor Anthony Dean 

Artistic Director, Dean of 

Faculty, University of 

Winchester 

Paula Crabtree 

kunstiline juht, 

Bergeni Riikliku 

Kunstiakadeemia rektor 

Paula Crabtree 

Artistic Director, 

Rector Bergen 

National Academy 

of the Arts 

8 9

Robbe Vervaeke 

Film 

The NEU/NOW Festival gave me the opportunity to gather new and different opinions about my work from the audiences that attended the screenings. 

I gained a lot of valuable insights from this experience, which I am using to inform the new short film that I am currently making. 

Izabela Kaczmarek 

Design 

Participating in the NEU/NOW Festival was a great chance to show my work to a wider, international audience, almost immediately after ending my 

Diploma! After returning to Warsaw, I became much more confident in my artistic work. 

Eliisa Erävalo 

Theatre/Dance 

Being selected to show my work in the NEU/NOW Festival increased my credibility as a newly graduated dance-maker. It’s been really helpful to have the 

Festival as a credit when promoting the piece to other programmers. Meeting the other artists who participated in the Festival was also very important as 

I have continued collaborating with one of them. 

LIVESTOCK 

Theatre/Dance 

Our company enjoyed the interdisciplinary nature of the NEU/NOW Festival and the possibility it offers to see and talk about a wide range of work with 

like-minded artists at the same stage of development. It was at the Festival that we met our new collaborator, who became a very important part of our 

new theatre production – the NEU/NOW Festival was the ignition spark for our first professional production! 

Alexandru-Coral Popescu 

Design 

The NEU/NOW Festival was an unforgettable experience for me. The time spent together with other artists, sharing different views, made me realize that 

even though we were from different countries, we could speak the same ‘language’. The NEU/NOW Festival was just the best experience! 

Robbe Vervaeke 

Film 

NEU/NOW Festival andis mulle võimaluse saada uut ja erinevat tagasisidet nendelt, kes minu filmi vaatamas käisid. Saadud kogemus on minu jaoks 

väga väärtuslik ja praegu mulle uue lühifilmi tegemisel suureks abiks. 

Izabela Kaczmarek 

Disain 

NEU/NOW Festivalil osalemine oli hea võimalus näidata oma tööd laiemale ja rahvusvahelisele publikule ning seda peaaegu vahetult pärast ülikooli 

lõpetamist! Pärast Varssavisse naasmist muutusin kunsti luues palju enesekindlamaks. 

Eliisa Erävalo 

Teater/Tants 

Pärast seda, kui mind valiti NEU/NOW Festivalile, muutusin ma värskelt diplomeeritud koreograafina märksa tõsiseltvõetavamaks. Oma tööd teistele 

etttevõtmistele välja pakkudes on festivalil osalemise mainimine tõesti kasuks tulnud. Ka teiste Festivalil osalenud kunstnikega kohtumine oli mu jaoks 

oluline, kuna teen ühega neist jätkuvalt koostööd. 

LIVESTOCK 

Teater/Tants 

Meie trupp nautis väga NEU/NOW Festivali interdistsiplinaarset iseloomu ja seda, et samas arengustaadiumis olevate sarnaselt mõtlevate kunstnikega 

oli võimalus tutvuda ja paljude tööde teemal mõtteid vahetada. Festivalil kohtusime ka ühe praeguse trupikaaslasega, kellest sai meie uue 

teatriprojekti väga oluline osa - NEU/NOW Festival pani aluse meie esimesele professionaalsele etendusele! 

Alexandru-Coral Popescu 

Disain 

NEU/NOW Festival oli minu jaoks unustamatu elamus. Teistsuguse maailmavaatega kunstnikega koos veedetud aeg andis mulle mõista, et kuigi me 

oleme pärit erinevatest riikidest, suudame me rääkida sama „keelt”. NEU/NOW Festival oli parim elamus! 

10 11

Kujutav kunst 

Visual Arts 

12 13

Tom/ 

Lutz: 

Two 

Scenes 

in 1983 

KUNSTNIK: Giles Bailey 

ASUTUS: Piet Zwart Instituut, 

Willem de Kooningi Akadeemia 

RIIK: Holland 

KIRJELDUS: Lavale minnes ja taskust 

silmatilkade pudelikest võttes selgitab Giles 

Bailey, et ta on performance’iks midagi 

ette valmistanud. Selle raames võtab ta 

pudelikeselt korgi maja, paneb selle suhu, 

kallutab pea tahapoole ja tõmbab näpuga 

silmaalust nahka allapoole. Ta liigutab pea 

taas otseks, võtab korgi suust, paneb selle 

pudelikese peale ning keerab kõvasti kinni. 

See on kahe samaaegselt räägitava loo 

avalöök. 

Tom/Lutz: Two Scenes in 1983 kujutab 

endast kahte teineteisega pealtnäha mitteseotud 

lugu, milles osalevad meesterahvad 

ning mis leidsid aset 1983. aastal. Üks 

kirjeldab noore tantsija naasmist USAst 

Saksamaale, kus ta peab hakkama uue 

tantsutükiga tööle; filmitu näitab tema tööd 

ühe dokumentaali jaoks. Teine lugu on vanemast 

kirjanikust, kes endale silmatilkade 

pudelikese korki kurku tõmmates sureb. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Ma töötan väga 

palju performance’i ajalugu puudutavate 

dokumentaalide ääremärkuste, fragmentide 

ja piltidega. Vaadeldes kindlaid sündmusi 

- alates kogemata silmatilkade pudelikese 

korgi kätte lämbumisest ja ameerika viipekeeles 

esitatud tantsudest kuni hälbeliste 

masturbatsioonifantaasiate võimalikult tuttaval 

viisil ette lauldud keemiliste elementide 

jadani –, loon ma monolooge, mis töötlevad 

materjali nii nagu see oleks alternatiivne 

ajaloo kujundamise viis. Selle performance’i 

käigus keskendutakse kahele samaaegsele, 

kuid tundub, et omavahel mitteseotud juhtumile, 

mis mõlemad toimusid 1983. aastal. 

Neid näidatakse koos, et tõstatada küsimusi 

meestele omaste nähtuste ning kultuuriliste 

pretsedentide kohta. 

Tom/ 

Lutz: 

Two 

Scenes 

in 1983 

ARTISTS: Giles Bailey 

INSTITUTION: Piet Zwart Instituut, Willem 

de Kooning Academie / Piet Zwart Institute, 

Willem de Kooning Academy 

COUNTRY: The Netherlands 

PROJECT DESCRIPTION: Taking the stage 

and withdrawing a bottle of eyedrops from 

his pocket, Giles Bailey explains that he 

has prepared an action to introduce the 

performance. This action involves removing 

the cap from the bottle, placing it in his 

mouth, tilting back his head and pulling 

at the flesh just below his eye. He tilts his 

head forward again, takes the cap from his 

mouth, replaces it on the open bottle and 

screws it fast. This becomes the overture to 

two stories told simultaneously. 

Tom/Lutz: Two Scenes in 1983 gives accounts 

of a pair of ostensibly unconnected 

incidents concerning male subjects which 

took place in 1983. One describes the 

return of a young dancer to Germany from 

the United States to work on a new ensemble 

piece, during the process of which he 

is filmed demonstrating one fragment from 

the work for a documentary. The other is 

an account of an elderly writer’s death from 

choking on the cap of a bottle of eye-drops. 

ARTISTIC STATEMENT: I work largely with 

documentary footnotes, fragments and images 

from the history of performance practice. 

By taking particular instants – these 

range from accidental chokings on the caps 

of eye-drop bottles and dance numbers 

performed in American Sign Language to 

derailed masturbation fantasies and lists 

of chemical elements sung to a possibly 

recognisable tune – I construct monologues 

that subjectively rework this material as 

an alternative model for the assembling of 

history. In this performance two contemporaneous 

but apparently unrelated incidents 

in 1983 are presented together to pose 

questions about the construction of male 

subjectivity and the negotiation of cultural 

precedents. 

Kujutav Kunst 

Visual Arts 

14 15

The Burdens 

of Miss Betsy 

KUNSTNIK: Rebecca Helen Page 

ASUTUS: Bournemouthi 

Kunstiülikooli Kolledž 

RIIK: Ühendkuningriik 

KIRJELDUS: Preili Betsy on esineja. Ta 

tahab teile esineda. Ta esineb teile. Kellele 

teie esinete? The Burdens of Miss Betsy on 

segu eaalajas toimuvast performance’ist 

ja installatsioonist, milles kunstniku 

Rebecca Helen Page’i teine mina on preili 

Betsy, esineja, kes sünnib tänu vaatajate 

tähelepanule. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Mind intrigeerib 

see, mis igapäevaelus märkamatuks jääb. 

Pealtnäha tähtsusetud juhtumid panevad 

minu kunstilistele töödele aluse. Eriti huvitab 

mind inimeste kalduvus esineda. Tabamaks 

peenekoelisi hetki, mil inimesed ei jälgi 

ennast, kasutan ma videokaamerat. Oma 

tähelepanekute edasi andmiseks kasutan 

ma peamiste vahenditena reaalajas toimuvat 

performance’i, salvestatud ja kohapeal 

filmitud videomaterjali ning installatsiooni. 

Minu ajal põhineva loomuga töö eesmärgiks 

on viia inimene reisile, mille kestel ta saaks 

aru, milline on tegelikult teda ümbritsev ja 

tema seesmine maailm. Minu töö eesmärk 

on lõhkuda piirid minu ja töös samaväärse 

osaleja ehk vaataja vahel. Tihti saab minust 

kui vaatlejast vaadeldav. Ma olen väga palju 

endale otsa vaadanud , küsinud, kuidas ma 

end tunnen, ja saanud iga viimse nüansini 

aru, kes ma olen. Kasutan oma keha, et 

väljendada sisemisi reaalsusi. Minu teised 

minad väljendavad võimendatult teatud 

uskumusi. Ma üritan näidata alternatiivseid 

autoportreesid, mis omakorda panevad 

publiku enda kohta küsimusi esitama. 

Kasutan oma kunstiloomingus identiteeti 

ja tegelikkust puudutavaid ideid ning tähelepanekuid. 

Ma ei üritagi teemakohastele 

küsimustele vastata, vaid proovin näidata, 

kuivõrd peenekoelised need on. 

The Burdens 

of Miss Betsy 

ARTIST: Rebecca Helen Page 

INSTITUTION: The Arts University College at Bournemouth 

COUNTRY: United Kingdom 

PROJECT DESCRIPTION: Miss Betsy is a performer. She wants to perform for you. She will 

perform for you. Who are you performing for? The Burdens of Miss Betsy is a combination of 

live performance and installation where artist Rebecca Helen Page adopts the alter-ego Miss 

Betsy, a performer activated by the viewer’s attention. 

ARTISTIC STATEMENT: The unnoticed in the everyday intrigues me. Seemingly insignificant 

happenings provide substance for my artistic practice. I am particularly interested in the 

performative nature of people. I use video recording as a tool to capture different people’s 

off-guard, subtle moments. Live performance, recorded and live video playback, and installation 

are the main mediums I use to convey my observations. The time-based nature of my 

work aims to take the viewer on a journey to realise more about the world that surrounds 

them and that is within them. My practice aims to break the boundaries between myself and 

the viewer, who is as much a part of the artwork as I am. I often go from being the observer 

to the observed. I have increasingly been facing myself, questioning how I feel and realising 

the subtleties of who I am. I use my physicality to express internal realities. I become alteregos 

who convey certain beliefs in an amplified manner. I aspire to present alternative selfportraits, 

which in turn question the audience about themselves. Ideas and observations of 

identity and reality are drawn upon within my art. I do not strive to answer the questions that 

surround these issues, but intend to reflect the intricacies of them. 

Kujutav Kunst 

Visual Arts 

16 17

Turbulence as 

a method 

KUNSTNIK: Kristi Kongi 

ASUTUS: Eesti Kunstiakadeemia 

RIIK: Eesti 

KIRJELDUS: Igapäevased, sõprade käest ja 

mujalt kogutud lihtsad asjad moodustavad 

Kristi Kongi töö Turbulence as a method, 

mille raames on need asjad pandud kunstniku 

maalidega kõrvuti: tekivad elutruud 

ja ettearvamatud, kuid siiski optimistlikud 

kombinatsioonid, kus meie elu ja ümbrust 

on kujutatud nii sooja ja erksana kui 

võimaik. 

Tänu võimele märgata ebatavalist ja armastusele 

värvikirevuse vastu kujutavad Kongi 

maalid vabade seoste võrgustikku, mis 

ühtlasi seostub meie mälestuste ja tuttava 

ümbruse äratundmisega. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Värv on mu 

tõelne kirg. Kui ma alustan maalimist, siis 

esmalt loon ma enda ümber väga värvilise 

keskkonna. Alles siis saan maalimisega 

alustada. Maailm minu ümber on väga 

võlts, kuid samal ajal on see nii tõeline kui 

võimalik, ja minu uudishimu selle vastuolu 

vastu tingiski selle projekti sünni. Projektiga 

Turbulence as a method alustasin ma värvikülla 

maailma loomist - maailma, mis oleks 

tore, positiivne ja soe. Sest värv on minu 

jaoks parim viis kõigega hakkama saada. 

Ma tunnen ennast värvilises keskkonnas 

turvaliselt, samuti on see mu loometöö 

jaoks oluline. Mida kirkam, seda parem. 

Mul on neid asju enda ümber vaja. Projekti 

esimeses faasis kogusin ma asju ja teises 

maalisin neid. Mulle meeldib fantaseerida 

ilusatest asjadest; minu maailmas on kõik 

võimalik. Kunst aitab mul ikka ja jälle armuda 

sellesse, mida ma teen. Värv ei peta 

kunagi ja armastab mind ka. 

Turbulence as 

a method 

ARTIST: Kristi Kongi 

INSTITUTION: Eesti Kunstiakadeemia / Estonian Academy of Arts 

COUNTRY: Estonia 

PROJECT DESCRIPTION: Collecting simple objects from everyday life, from friends, from all 

around, Kristi Kongi’s Turbulence as a method sets displays of these objects alongside the 

artist’s paintings: vivid and unpredictable, yet optimistic, renderings where life and our surroundings 

are at their warmest and brightest. 

With a particular eye for the unusual and out-of-place, and a love of rich colour, Kongi’s 

paintings present a free web of associations to connect with our own memories, reawakening 

an awareness of our familiar surroundings. 

ARTISTIC STATEMENT: My true passion is colour. When I start painting, the very first thing 

I do is create a very colourful environment around me. After that I can start painting. This 

world around me is very fake, but at the same time it is the most real, and it was my curiosity 

about this contradiction that drew me into my project. With Turbulence as a method I have 

started creating a colourful world – a nice, positive, warm place. Because for me colour is the 

best way to handle everything. I feel safe when my surroundings are colourful, and it’s also 

important for my creative process. The brighter the better for my work. I need these things 

around me. The first stage of the project was to build up a collection of objects and the second 

stage was to paint them. I love to fantasise about beautiful things; in my world everything 

is possible. Art helps me fall in love again and again with the things that I do. And colour is 

the one who never cheats and always loves me back. 

Kujutav Kunst 

Visual Arts 

18 19

Occidental 

Totems 

KUNSTNIK: Sebastien Berthier 

ASUTUS: Stockholmi Ülikooli Kunsti, 

Käsitöö ja Disaini Instituut 

RIIK: Rootsi 

KIRJELDUS: Occidental Totems on film, 

mis tõmbab vaataja vastuolulise kunstniku, 

Jacob Epsteini ellu. Kaasaegse skulptuuri 

teerajaja ja Henry Moore’i õpetajana nikerdas 

Epstein Londonis asuva Lõuna-Rodeesia 

Kõrge Komisjoni (praeguse Zimbabwe 

saatkonna) hoone fassaadile kaheksateist 

kuju, mille kolonialistid hiljem hävitasid. 

Sebastien Berthieri viieteistminutilises 

videos äratatakse Epstein ellu, ta selgitab 

oma töö dünaamikat ja räägib sellest, 

kuidas asjad viltu jooksevad. Berthier loob 

enda eluloo sündmusi, saatkonna ees 

toimunut ja enda vaatenurka kombineerides 

hübriidse jutustaja, kes esitab skulptuuride 

abil uue nägemuse kolonialismist ja uuskolonialistlikust 

mõjust. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Occidental Totems 

on osa pikemast sarjast, mis uurib 

kunstnike elulugusid. Occidental Totems 

toob välja need hetked, mil kunstitöö - keset 

poliitilist olukorda, mida kunstnik ei hõlma - 

ohustab kunstniku mainet ja mingil määral 

isegi tema heaolu. Mida saab kunstnk teha, 

kui tema tööde sümbolism on suurem kui ta 

ise ja viib ta hukatusse? Film on tehtud BBC 

dokumentaalidele omases keeles, Epstein 

esineb ise karismaatilise jutustajana ning 

esitab sündmusi sama enesekindlalt kui 

John Berger ja Robert Hughes oma kuulsates 

saadetes. Kuid selle žanri tõe retoorika 

ja lineaarsus on hävitatud. Loos on kahtlusi 

ja ettekujutusi, ja veelgi enam - need hääled, 

mis kostuvad, kui skulptuurid rääkima 

hakkavad, on tõesti ootamatud. Selle protsessi 

käigus tekivad objektide ja kujutiste 

kooslused. Need seavad meie suhtumise 

maailma kahtluse alla, tuues välja igapäevaelu 

ja popkunsti klišeed (pildid). 

Occidental 

Totems 

ARTIST: Sebastien Berthier 

INSTITUTION: Konstfack Stockholm / University College of Arts, 

Crafts and Design Stockholm 

COUNTRY: Sweden 

PROJECT DESCRIPTION: Occidental Totems is a film which immerses the viewer in the life 

of a controversial artist: Jacob Epstein. Pioneer of modern sculpture and mentor to Henry 

Moore, Epstein carved on the façade of the South Rhodesian High commission in London 

(now known as the Embassy of Zimbabwe) a set of eighteen statues which were later mutilated 

by the representatives of the colonial power. 

In Sebastien Berthier’s fifteen-minute video, Epstein is brought back to life to explain the dynamics 

of his work and how things run amok. By conflating parts of his own biography, news 

reports of demonstrations that occurred in front of the Embassy, and his own personal view 

upon the subject, Berthier creates a hybrid narrator who offers a new reading of colonialism 

and neo-colonial influence through the life of the sculptural work. 

ARTISTIC STATEMENT: Part of a longer series investigating artists’ biographies, my piece 

Occidental Totems highlights moments when an artwork – tangled in a political climate that 

the artist does not encompass – threatens the reputation and to some extent the well-being 

of the artist. What can an artist do when the symbolism of his works overshadows him and 

draws him into a personal turmoil? Grounding the film in the visual language of the BBC 

documentary format, Epstein takes the place of the charismatic narrator and recalls the 

events in a self-confident manner, as John Berger or Robert Hughes did in their infamous 

broadcasts. But the linearity and the rhetoric of truth in this genre is subverted. Hesitations 

and disillusions inhabit his story, and further on, unexpected voices appear when the statues 

seem to reply.stemming from this process are assemblies of objects and images. They question 

our reaction to the world by reinvesting the clichés (pictures) of our everyday lives and of 

popular imagery. 

Vizualieji menai 

Kujutav Kunst 

20 Visual Arts 

Visual Arts 21

of_pixels 

of_pixels 

KUNSTNIK: Richard Schwarz 

ASUTUS: Viini Tarbekunsti Ülikool 

RIIK: Austria 

KIRJELDUS: Richard Schwarzi of_pixels on installatsioon, mis raamib aega. Kummagi kahe 

suure vertikaalse plasmaekraani ees on veebikaamera, mis vaatajat jälgib, ning temast 

ekraanile aeglaselt osaliselt ja pikseldatud kujutise loob. Sarnaselt digitaalse pika säriajaga, 

kuvatakse ekraanil korraga rohkem kui üks kujutus, mile tulemusel näidatakse asju, mis on 

paigal ning liikuvaid objekte on vaid väikesel määral näha. Schwarzi töö kommenteerib meie 

suhet aega ja kiirusesse ja on seotud küsimustega digitaalse pildi olemuse kohta. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Kuidas kujuneb meie suhtumine aega? Üks meie probleemidest on 

see, et me ei oska seda kujutada. Aeg on olemas, sest me mõtleme sellele - ja seetõttu on 

ajaga seotud palju mõtteid ja filosofeerimist. Osad arusaamad on ilmsed, enamik neist on 

kujunenud põlvkondade jooksul ja on seega osa meie (alateadlikust) igapäevaelust, kuid juba 

see peaks tõstatama küsimusi. Üks varasem näide sellest, kuidas aja mõttest ja meist endist 

aru saada, oli pika säriaja kasutamine: töötajad panid lambid pea, käte ja jalgade külge, ning 

nende liigutused salvestati. Tehtud pildid võimaldasid aega „näha”. Kiirus on jätkuvalt seotud 

lootusega rohkem aega võita. 

Kuid äkki kasutaks seda ideed, et aeg möödub ja igast hetkest jääb järele natuke erinev 

teave? Pikslid tunduvad olevat sellises kontekstis töötamises hea „materjal”, sest suuresti 

nende abil me tänapäeval maailma tunnetamegi. Programmeeritud pikk säriaeg kombineerib 

erineval ajal salvestatud pikslid ühte raami. Seega ei kujuta ox_pixels olevikku sellisena nagu 

me arvame, et ta on, vaid pikemana, ja kui sa tahad saada osaks näidatud „olevikust”, tuleb 

sul vähemalt kolmkümmend sekundit paigal seista, et viitega digitaalpilti ilmuda. 

ARTIST: Richard Schwarz 

INSTITUTION: Universität für angewandte Kunst 

Wien / University of Applied Arts Vienna 

COUNTRY: Austria 

PROJECT DESCRIPTION: Richard Schwarz’s 

of_pixels is an installation artwork that puts a 

frame around time itself. Two large TFT screens 

hang vertically, with a webcam standing in front 

of each screen that captures footage of the onlooker 

and slowly projects their image – partial, 

pixellated – onto the screen. Like a digital long 

exposure, the picture on screen contains more 

than one moment, revealing things which are 

still and showing only traces of moving objects. 

Schwarz’s work is a comment on our relationship 

with time and speed, linked to questions surrounding 

the nature of a digital image. 

ARTISTIC STATEMENT: How do we get our 

understanding of time? One of the problems we 

face is the difficulty of picturing it. Time exists 

because we think of it – and that makes time 

something that has a lot of thought and philosophy 

behind it. Some of the ideas it is linked to are 

obvious, and most of them are developed over 

generations and are part of our (unconscious) 

daily life – but that fact itself should raise a few 

questions. One example of an early attempt 

to grasp the meaning of time and understand 

ourselves was the use of long exposure: workers 

put lamps on head, hands and legs and their 

movements were recorded. The resulting pictures 

made ‘time’ visible. Speed is still linked to 

the hope of gaining more time. 

So what about using the idea that time passes 

and every moment leaves behind information in a 

slightly different way? Pixels seem a good ‘material’ 

to work with in this context, because most of 

our cognition nowadays is taking place via them. 

A programmed long exposure renders pixels 

from pictures taken over a period of time into one 

frame. So of_pixels is not showing the present as 

we know it, but a present that lasts longer, and if 

you want to become part of the shown ‘present’ 

you need to take at least thirty seconds to appear 

in the delayed, digital image. 

Kujutav Kunst 

Visual Arts 

22 23

You 

Gonna 

Find 

What 

You 

Search 

KUNSTNIK: Filippa Hanzon 

ASUTUS: Stockholmi Ülikooli Kunsti, 

Käsitöö ja Disaini Kolledž 

RIIK: Rootsi 

KIRJELDUS: Filippa Hanzoni projektis You Gonna Find What You Search on kolm kaamerat 

asetatud silindri ümber. Kaamerate abil, mis on ainsad vahendid, mis võimaldavad struktuuri 

sisse näha, saab publik jälgida sees toimuvat, kuid osa nähtavast toimub reaalajas, osa on 

varem salvestatud. 

Silindri sees harjutab muusikute trio... midagi - nad on jõudnud teose, mis ei näi kunagi haripunkti 

saavutavat, keskpunkti, ning järk-järgult hakkavad nende liigutused viitama millelegi 

universaalsemale: kolm inimest suhtlevad läbi ühise tegevuse, nad avastavad midagi, mida ei 

saagi määratleda. Kolme muusikut sisaldav silinder muutub ajakapsliks, kus seesmine ajatelg 

põimub välisega. Vaataja jaoks muutuvad aeg ja ruum küsitavaks, sest ei ole aru saada, mis 

praegu toimub. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Struktuure ja mustreid uurides üritan ma aru saada, kuidas on 

struktuurid omavahel seotud, mida nad kujutavad ja milleks nad muutuvad, kui nad üksteisele 

vastanduvad. Ma kogun erinevaid hetki, arvamusi ja ootusi, panen need kokku ja loon uusi 

reaalsuse süsteeme ja tajusid. Minu töö You Gonna Find What You Search loob keskkonnast 

eraldatud koha ja uurib võimu, kontrolli, aega, kohta ja koostööd. 

Ehitades keskkondi, mis kujutavad endast praeguste sotsiaalsete normide alternatiive, näitan 

ma uusi käitumisviise, mis ei ole nii piiravad kui praegune status quo. Ma proovin läbi enda 

loodud keskkondade näidata, et asjad võivad teises ajas, teises kultuuris või isegi teises 

universumis erinevad olla. 

You 

Gonna 

Find 

What 

You 

Search 

ARTIST: Filippa Hanzon 

INSTITUTION: Konstfack Stockholm / 

University College of Arts, 

Crafts and Design Stockholm 


PROJECT DESCRIPTION: In Filippa Hanzon’s 

You Gonna Find What You Search 

three cameras are positioned around a cylinder. 

Through the cameras, which are the 

only means of seeing inside the structure, 

viewers can observe what happens inside, 

but some of what they see is in real-time, 

some of it recorded. 

Inside the cylinder a trio of musicians rehearses... something – they’re in the middle of a 

performance which never seems to reach a climax, and slowly the opaqueness of their 

actions begins to reflect something more universal: three people communicating through a 

joint act, exploring something undefined. The cylinder, containing the trio, becomes a sort of 

time capsule where the passage of time inside is staggered versus time outside. Time and 

space are called into question for the viewer, who has no idea exactly what is taking place in 

the present moment. 

ARTISTIC STATEMENT: By exploring structures and patterns I try to understand how structures 

are related, what they stand for and what they become when they face each other. I 

collect various fragments of situations, opinions and expectations, put them together and 

convey new systems and perceptions of reality. My work You Gonna Find What You Search 

creates a space in the room, separated from its surrounding environment, and works with a 

concept that deals with questions about power, control, time, location and collaboration. 

By building environments where there are alternatives to the current social norms, I provide 

suggestions for new behaviours that are not as restrictive as the present status quo. I try, 

through the environments I create, to show that things might be slightly different in another 

time, another culture or in another universe. 

Arts Visuels 

24 Visual Arts 

25

Hole 

KUNSTNIK: Wojtek Pustola 

ASUTUS: Poznani Kaunite 

Kunstide Akadeemia 

RIIK: Poola 

KIRJELDUS: Inspireerituna Philip Larkini kuulsast luuletusest „This Be The Verse”, on Wojtek 

Pustola Hole delikaatne uurimus enda isaliini pidi kulgevast sugupuust. Ärevus, hirm, üksindus 

ja kordus on paigutatud golfiväljakule ja selle sümboolsele käänulisele kaheksateistkümneaugulisele 

struktuurile. Teatejooksu käigus saab inimesest kollektiivi osa ja ta peab saama 

üüratu pärandi - sõltumata sellest, kas ta tahab seda või mitte, kas ta on sellest teadlik või 

mitte, kas tal on julgust sellega tegeleda või mitte. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Mul ei ole ühtegi teesi. Või nagu Melville’i tegelane Kirjutaja Bartleby 

ütles: “Ei, aitäh,” Ma tean, et kunstilised eesmärgid on kunstimaailmas tavalised. Mul peaks 

see olema. Ma tean, et see näib kasulik. Ma tean, et ma võin sellest keeldudes tunduda ülbe 

või ükskõiksena sellest keeldudes. Siiski ma ei taha välja öelda, mis on minu kunsti eesmärk. 

Kui mul oleks eesmärk, tunneks ma vajadust see saavutada. Tees on staatiline, moodustatud 

ja enda struktuuris kinni nagu pronkskuju. See on seotus. Nii minu kui ka publiku jaoks. See 

oleks justkui stuudios käies endale püünise üles panemine. Minu meelest on kunsti korral 

järjekindlusetus hea. Töö ilma lõbuta on igav. Ei, aitäh. 

Hole 

ARTIST: Wojtek Pustola 

INSTITUTION: Akademia Sztuk 

Pieknych w Poznaniu / The Academy 

of Fine Arts Poznan 

COUNTRY: Poland 

PROJECT DESCRIPTION: Inspired by Philip Larkin’s famous poem This Be The Verse, 

Wojtek Pustola’s Hole is a discreet investigation of the artist on the grounds of the paternal 

lineage of his own family. Anxiety, fear, loneliness and repetition are mapped on a golf course 

and its symbolic, looped eighteen-hole structure. In a relay race, the individual becomes part 

of a collective self and must receive an inevitable load of patrimony – inherited whether they 

want it or no, whether they are conscious of it or not, whether they have the courage to deal 

with it or not. 

ARTISTIC STATEMENT: I have no statement. Or as Melville’s character Bartleby the Scrivener 

used to say: ‘I would prefer not to.’ I know artist statements are common in the art world. I 

know I should have one. I know it seems useful. I know it may seem arrogant or ignorant to 

refuse to have one. Nevertheless I don’t want to issue a statement about what my art aims 

for. If I did, I would feel a need to fulfil the statement. A statement is static, accounted for, 

closed in its structure like a statue cast out of bronze. It’s a bond. For me as well as for the 

audience. It would be like putting down a snare during a studio visit. I consider inconsistency 

a good thing in art practice. All work and no play makes Jack a dull boy. I’d prefer not to. 

Kujutav Kunst 

Visual Arts 

26 27

Where’s 

the puss 

Where’s 

the puss 

KUNSTNIK: Carolin Weinert 

ASUTUS: Leipzigi Kujutava 

Kunsti Akadeemia 

RIIK: Saksamaa 

KIRJELDUS: Carolin Weinerti gravüüride 

seeria kujutab viit hukkamisstseeni, mille 

tarvis on kasutatud motiive vanadelt ja 

ka kaasaegsetelt fotodelt. Igaüks neist 

jutustab julma loo sellest, kuidas mehi 

„seaduslikult” tapetakse ja nende ümber 

on enda arvates õigust mõistvad inimesed, 

kuid kui vaadata gravüüre päris lähedalt, 

võib näha igal neist üht pisikest kassi, 

täpselt sellist nagu lapsepõlves peitepiltidelt 

pingsalt otsisime. Weinerti peenekoelised 

mustvalged gravüürid tõstatavad küsimuse 

ohvri ja kurjategija rollide üle - pidades 

silmas piltidel kujutatud inimesi, kuid ka 

neid, kes kunstiteost vaatavad. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Nagu paljud inimesed 

tänapäeval, kasutan ka mina vabalt 

Internetti. Ma leiad sealt vastuseid kõikidele 

küsimustele, suhtlen inimestega üle kogu 

maailma, kuid eelkõige näen ma Interneti 

vahendusel asju, mida ma alati näha ei 

taha. Seega panen ma enda võimet peaaegu 

väljakannatamatuid asju näha pidevalt 

proovile. Internetist leiab ka pilte hukkamise 

kohta. Kass minu teostes naeruvääristab 

meie ühiskonna anomaaliaid. Ma tahtsin 

läbi huumori muuta hukkamise intiimseks, 

mis tegelikult õudust isegi rohkem esile 

tooks. Kunstnikuna on mind igasugune 

huumor alati huvitanud, Minu jaoks on oluline, 

et vaataja saaks minu kunsti üle naerda. 

Kas või õelalt. 

ARTIST: Carolin Weinert 

INSTITUTION: Hochschule für Grafik und 

Buchkunst Leipzig / Academy of Visual 

Arts Leipzig 

COUNTRY: Germany 

PROJECT DESCRIPTION: Carolin Weinert’s 

series of etchings depicts five execution 

scenes, using motifs drawn from historical 

and contemporary photographs. They tell 

cruel stories – of men being ‘legally’ killed, 

surrounded by people who serve up their 

own idea of ‘justice’ – but if the viewer can 

bring themslves to examine these etchings 

more closely, a tiny cat can be spotted in 

each of them, just like in the pictures we 

used, as children, to stare at in search of a 

hidden animal. Weinert’s delicately crafted 

black-and-white etchings raise questions 

about the roles of victim and perpetrator 

– for the people in the pictures, but also 

among those who view the artwork. 

ARTISTIC STATEMENT: Like so many 

people nowadays, I’m at home on the 

Internet. I answer every question through 

it, I make contact with other parts of the 

world through it, but above all it makes me 

see things I don’t always want to see. My 

own capacity to witness almost unbearable 

things is thereby under permanent strain. 

The executions were also found on the 

Internet. The cat in the etchings ridicules 

the anomalousness of our society. Through 

humour I wanted to put a very intimate layer 

on the executions that even enhances their 

terror. In my artistic practice I’ve always 

been examining the role of humour in all 

its diversities. For me it is crucial that the 

viewer can have a laugh at my art. Even if it 

is a very bitter one. 

28 29

Hantise 

Hantise 

KUNSTNIK: Emilie Duserre 

ASUTUS: Roueni Kaunite 

Kunstide Kool 

RIIK: Prantsusmaa 

ARTIST: Emilie Duserre 

INSTITUTION: École Régionale des Beaux- 

Arts de Rouen / Rouen School of Fine Arts 

COUNTRY: France 

KIRJELDUS: Emilie Duserre’i installatsioonis 

Hantise on 150 väikest puumaja asetatud 

maha korduva animatsiooniprojektsiooni 

ette. Puumajade mõõtmed on 20 x 20 cm, 

ja üksteise otsa laotuna moodustavad nad 

väikese linna. Taustal jooksev animatsioon, 

mis iga kolmekümne sekundi tagant 

kordub, kujutab suuri, rippuvaid, lõputult 

edasi-tagasi kiikuvaid moondunud rindu. 

Korduva animatsiooni keskel lastakse lendu 

üks vares. Lind lehvitab tiibu ja üritab saada 

kas või tükikesegi enda kohal rippuvast 

pehmest lihast. Siis aga langeb vari üle 

pisikeste majade... 

KUNSTILINE EESMÄRK:Hantise’i kokku 

panemise mõte tekkis mul pärast seda, 

kui olin olnud kõrbesaarel - see oli leebelt 

öeldes kummaline ja segadusseajav kogemus. 

Tavaliste orientiiride puudumine andis 

mulle Hantise’i jaoks ainest, kuna mul tekkis 

vastupandamatu soov ehitada midagi linna 

sarnast, tuttavat mikrokosmost. 

Hantise muudab inimesed ootusärevaks, 

sest selle erinevad osad on justkui mehhanismi 

osad ja tundub, et kindla eesmärgiga 

kokku pandud. Kuna ta sarnaneb väga 

lavakujundusega, võivad vaatajad sellest 

väga erinevalt aru saada - seal on esiplaan, 

tagaplaan, mitmed mõõtmed; see on väike 

teater. 

PROJECT DESCRIPTION: In Emilie 

Duserre’s installation 150 small wooden 

houses are set on the ground before the 

projection of a looped animation. The 

wooden houses are eight inches by eight 

inches, piled up to form a miniature city. 

In the background, the animation, running 

only thirty seconds before it repeats, shows 

huge, deformed breasts hanging down 

and swinging back and forth in perpetual 

motion. Intermittently, in the heart of this 

animated loop emerges a crow. The bird 

flaps its wings, turns and tries to catch or 

just pinch the soft flesh above it. Then, a 

shadow looms over the tiny houses... 

ARTISTIC STATEMENT: This narrative device 

of Hantise came to me following a stay 

on a desert island – an experience which, 

to say the least, was strange and confusing. 

The absence of familiar landmarks there 

provided the material for Hantise as it left 

me with an urge to build a semblance of a 

city, a microcosm of the familiar. 

Hantise makes people expectant because 

its different parts are arranged like the parts 

of a mechanism – as though for a specific 

purpose. Close almost to a theatrical set 

design, the piece offers several ways for the 

viewer to interpret it – there is a foreground, 

a background, several scales; it’s a small 

theatre. 

Kujutav Kunst 

Visual Arts 

30 31

Die-Cut – 

Configurational 

Compositions 

For Camera 

KUNSTNIK: Karoliina Paappa 

ASUTUS: Tampere 

Rakendusteaduste Ülikool 

RIIK: Soome 

KIRJELDUS: Karoliina Paappa fotoseeria- 

Die-Cut – Configurational Compositions For 

Camera on sürreaalne seeria usutavatest, 

šablooni järgi välja lõigatud lapsepõlveasjadest. 

Piltide keskmes poseerivad 

kummaliste nägudega modellid, nad 

justkui hõljuks kuskil reaalse ja kujuteldava 

maailma vahel, kus inimesed, loomad ja 

elu ise on kõige ideaalsemad. Just nagu 

pildid muinasjuturaamatutes. rõhutavad 

Paappa fotod igatsust lihtsate (kuid siiski 

ebareaalsete) lugude järele, kus inimhing on 

kõige kaunim ja parem, samuti näivad pildid 

kahtlevat maski loomuse üle ja väitvat, et 

inimesed peidavad hirmud ja ebakindluse 

näo taha ära... 

KUNSTILINE EESMÄRK: Minu töö olemus 

seisneb soovis tunnetada asju ja kujutada 

seda osaliselt ka oma piltidel. Die-Cut – 

Configurational Compositions For Camera 

puhul oli minu eesmärgiks vaigistada kõik, 

mis pildistatava inimese ümber oli, ja muuta 

nende inimlikkuse kõige vaiksem osa nähtavaks. 

Maskide abil said modellid tuua välja 

oma varjatud poole ja alustada sillaehitust 

tõelise maailma ja kujuteldava šabloonmaailma 

vahel. Ma uurisin, kuidas portreteerida 

turvalisust, väsimust ja ängistust, 

ja teisalt, kuidas tekitada rõõmu, sõbralikkust 

ja hetki igapäevaelust. Teisisõnu, ma 

uurisin, mida tähendab olla inimene? Suurendatud 

šabloonid ja igapäevased esemed 

loovad modellidega kahasse konfiguratsioonilisi 

kooslusi, mis on minu mõttemaastiku 

dioraam. 

Die-Cut – Configurational 

Compositions For Camera 

ARTIST: Karoliina Paappa 

INSTITUTION: Tampereen 

ammattikorkeakoulu (TAMK) / Tampere 

University of Applied Sciences 

COUNTRY: Finland 

PROJECT DESCRIPTION: In Karoliina 

Paappa’s photographic series Die-Cut – 

Configurational Compositions For Camera 

surreal, make-believe scenes have been 

built from die-cut scraps of childhood 

belongings. Models pose amid the pictures, 

their faces obscured, seeming to hover 

between the real world and an imagined 

reality where people, animals and life in 

general are at their most idealistic. Just 

like the illustrations in fairytales, Paappa’s 

photographs express a longing for basic 

(yet unrealistic) stories of what is best and 

most noble in the human spirit, yet the 

pictures seem also to question the nature of 

the mask, and to suggest that we use our 

faces to hide fears and insecurities... 

ARTISTIC STATEMENT: The essence of my 

work is the desire to sense the presence of 

objects and capture some part of that in my 

photographs. In the series Die Cut – Configurational 

Compositions for Camera my 

purpose was to quieten everything around 

the individual I was photographing and 

make the more silent part of their humanness 

visible. By using masks the models 

were able to bring out the hidden side of 

their selves and to begin to build a bridge 

between the real world and the imagined 

reality of the die-cut scenes. I explored 

how to portray security, fatigue and anxiety, 

but on the other hand how to evoke 

joy, friendliness and moments of everyday 

life. In other words I asked, what is it like to 

be human? The enlarged scraps and daily 

objects, combined with the models, create 

configurational compositions, dioramas of 

the sceneries of my mind. 

32 33

The solar followed 

by the lunar followed 

by the solar followed 

by the lunar 

The solar followed 

by the lunar followed 

by the solar followed 

by the lunar 

KUNSTNIK: Ann Kristin Einarsen 

ASUTUS: Oslo Riiklik 

Kunstiakadeemia 

RIIK: Norra 

ARTIST: Ann Kristin Einarsen 

INSTITUTION: Kunsthøgskolen i Oslo / 

Oslo National Academy of the Arts 

COUNTRY: Norway 

KIRJELDUS: Ann Kristin Einarseni The solar 

followed by the lunar followed by the solar 

followed by the lunar on skulptuur, mis 

koosneb portselanjänesest, surnud oravast 

ja puidust alusest. Portselanjänes hoiab 

kinnisilmi seistes õrnalt surnud oravat. Valge 

portselanjänes, oma naiivse ja peaaegu 

multifilmiliku visuaalkeelega, kujutab seda, 

kuidas meile, inimestele, loodus paistab: 

armsana, süütuna ja inimlikult emotsionaalsena. 

Kontrastiks tõeline surnud oravalaps, 

kelle ema puu otsast alla on visanud. 

The solar followed by the lunar followed by 

the solar followed by the lunar on loodusest 

ja selle kulgemisest. Kergesti riknevast ja 

lagunevast. Sellest, kuidas looduslikud 

protsessid on loomult emotsioonitud. 

Erinevalt meist, kes me ikka ja jälle räägime 

sellest, mis on juba möödas. 

PROJECT DESCRIPTION: Ann Kristin Einarsen’s 

The solar followed by the lunar followed 

by the solar followed by the lunar is a sculpture 

consisting of a porcelain rabbit, a dead squirrel 

and a wooden base. The porcelain rabbit 

is standing on its feet with its eyes closed, 

gently holding the dead squirrel. The white 

porcelain rabbit, with its naive and almost 

cartoonish visual language, represents how 

we as humans perceive nature: cute, innocent 

and with human emotions. In contrast: a real, 

dead baby squirrel, thrown from a tree by its 

own mother. 

The solar followed by the lunar followed by the 

solar followed by the lunar is about nature and 

its course. About the perishable and the degradable. 

About how the natural processes are 

unsentimental in their essence. Unlike us – we 

who dwell on the past. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Kujutava kunstnikuna 

inspireerib mind loodus ja minu 

tööd keskenduvad inimese ambivalentsele 

suhtele loodusesse. Norralastena näeme 

end inimestena, kes elavad kooskõlas 

loodusega, kuid igapäevaelus liigume me 

järjest kaugemale ja kaugemale teadmisest, 

et me ise oleme loodus ja osa looduse 

lõputust lagunemisprotsessist. Minu põhiline 

töövahend on portselan. Osaliselt selle 

visuaalse kvaliteedi (pind, värv, kombitavus 

ja läbipaistvus) pärast, kuid ka selle pärast, 

et see on nii vormitav kui ka kivistunud ja 

lõplik. Lõplikkus ja vastupidavus looduslikule 

lagunemisele on mu jaoks intrigeeriv ja 

seetõttu on sellest saanud minu projektide 

oluline osa. 

ARTISTIC STATEMENT: As a visual artist I 

am inspired by nature and thematically my 

projects point to man’s ambivalent relationship 

with nature. We Norwegians see ourselves 

as a people in close harmony with nature, 

but in everyday life we are further and further 

removed from the awareness that we are 

ourselves nature and subject to nature’s 

relentless processes of degradation. My main 

material is porcelain. Partly because of its 

visual qualities, like surface, colour, tactility 

and transparency, but also because of its 

ability to go from malleable material to petrified 

and final expression. This finality and 

resistance to natural degradation intrigues 

me and has become an important aspect of 

my projects. 

Kujutav Kunst 

Visual Arts 

34 35

Teater/Tants 

Theatre/Dance 

36 37

No 

Concert 

No 

Concert 

TRUPP: NO THEATRE 

Lavastaja: Vidas Bareikis 

Näitlejad: Ainis Storpirštis, 

Marius Repšys, Dovydas Stončius, 

Vainius Sodeika, Eglė Špokaitė, 

Elzė Gudavičiūtė, Indrė Lencevičiūtė, 

Irma Bogdanovičiūtė 

ASUTUS: Leedu Muusika- ja 

Teatriakadeemia 

RIIK: Leedu 

KIRJELDUS: Kaheksa tegelaskuju tahavad 

näidata oma parimaid oskuseid, kuid igaüks 

teeb seda erinevalt: me näeme luuletajat, 

võitluskunstidega tegelejat, kolme 

muusat, tantsijaid, surevat tenorit, geišasid, 

mustadesse ülikondadesse riietatud rebaseid... 

Akustilise muusika, poeetiliste 

sõnade, tantsude ja sürreaalsete stseenidega 

NO TEATRE’i No Concert on mõtete ja 

piltide kollaaž, mis hüpnotiseerib ja kaasab 

publiku enda kummalisse ja liialdusi täis 

maailma, mis on siiski mingisugusel sügaval 

moel intiimselt tuttav. See on taideetendus, 

milles on nii kurbuse kui ka absurdi elemente. 

See on intiimne leinav komöödia. 

No Concert sai 2010. a Leedus Kaunases 

toimunud teatrifestivalil Teatrikevad parima 

väikesele lavale mõeldud etenduse publikupreemia. 

KUNSTILINE EESMÄRK: No Concert sai 

2010. a. Teatrite kevadfestivalil Kaunases 

publiku auhinna parima etenduse eest 

väikesel laval. No Concert on teatriliikumine, 

mille algatasid kaheksa Leedu Muusika- ja 

Teatriakadeemia magistranti noore lavastaja 

Vidas Bareikise käe all, kes praegu õpib 

Moskva V. Meyerholdi Keskuse Teatris 

(TMC) magistrantuuris lavastajaks. Leedu 

majanduslik ja hingeline olukord läheb 

järjest raskemaks, ning seetõttu on teatrisaalid 

jäänud väga tühjaks. NO THEATRE 

leidis sellele lahenduse. Me läksime tänavatele, 

teatritesse ja majadesse lootuses 

leida kaasaegset vaatajaskonda, lootes neid 

mõista ja nendega ühist keelt leida. Tänu 

lühikestele improviseeritud etteastetele avalikes 

kohtades suudavad näitlejad üksluist 

rutiini leevendada, kuid siiski on vaataja see, 

kellele jääb õigus nähtut tõlgendada. 

COMPANY: NO THEATRE 

Director: Vidas Bareikis 

Actors: Ainis Storpirštis, Marius Repšys, 

Dovydas Stončius, Vainius Sodeika, 

Eglė Špokaitė, Elzė Gudavičiūtė, 

Indrė Lencevičiūtė, Irma Bogdanovičiūtė 

INSTITUTION: Lietuvos muzikos ir teatro 

akademija / Lithuanian Academy of 

Music and Theatre 

COUNTRY: Lithuania 

PROJECT DESCRIPTION: Eight characters 

want to show off their best skill, but each 

of them goes about it in a different way: 

we see a poet, a martial arts master, three 

muses, dancers, a dying tenor, geisha 

girls, foxes dressed up in black suits... With 

acoustic music, poetic words, dance and 

surreal scenes, NO THEATRE’s No Concert 

is a collage of thoughts and acts that hypnotises 

and involves the public in a strange, 

exaggerated world which is nonetheless, 

in some deep way, intimately familiar. It is a 

performance which has sadness as well as 

absurd elements. It is an intimate, mourning 

comedy. 

No Concert won the audience prize as 

the best performance for small stages in 

the theatre festival Theatre spring 2010 in 

Kaunas, Lithuania. 

ARTISTIC STATEMENT: No Concert is 

a theatrical movement created by eight 

actors on the Master’s degree course at 

the Lithuania Music and Theatre Academy 

alongside young director Vidas Bareikis, 

who is studying for a Theatre Direction MA 

at Theatre V. Meyerhold Centre (TMC) in 

Moscow, Russia. The financial and spiritual 

situation in Lithuania is getting more and 

more difficult, and this has led to a huge 

emptiness in the theatre scene. We at 

NO THEATRE found a solution. We went 

out onto the streets, theatres and houses 

hoping to find a contemporary audience, 

hoping to understand them and make a 

connection with them. Through short improvised 

gigs in public spaces, actors can 

alleviate life’s monotonous routine, but in all 

cases it is the spectator who has the right 

to interpret. 

Teater/Tants 

38 

Theatre/Dance 

39

Ready for Love 

or Seven Fragments 

of Identity 

Ready for Love 

or Seven Fragments 

of Identity 

KOREOGRAAF JA TANTSIJA: 

Nadia Tsulukidze 

ASUTUS: Amsterdami Kunstikool, DasArts 

RIIK: Holland 

KIRJELDUS: Ready for Love or Seven Fragments 

of Identity on autobiograafiline teos, 

mis põhineb Nadia Tsulukidze poliitiliste 

sündmustega seotud elul. Tsulukidze sündis 

Nõukogude Liidus, kuid õppis läänes, 

tänu sellele saab ta enda elulugu kirjeldades 

joonistada enda kogemust arvesse 

võttes geograafiliselt katkendliku joone. 

Selle etenduse tarvis on Tsulukidze 

kasutanud dokumentaalmultimeedia teatri 

strateegiaid. Luues killustatud lugu enda 

identiteedist, on ta kasutanud videoid, 

fotosid, tantsu ja teksti. Ta on ühekorraga 

autor, esineja ja teose biograafiline materjal, 

ning Ready for Love or Seven Fragments 

of Identity otsib nende kolme rolli vahel 

seoseid, et luua muutlikku ja killustatud 

identiteeti. Lavateos on kollaaž, mille 

osadeks on „Guruli marseljees”, supimullid, 

1980. a Olümpiamängud, „Samaia”, vanaisa 

Brežnev armastuskirjad ja poliitika. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Ma alustan alati 

enda töid isiklikust kogemusest - mul on 

alati mingeid küsimusi. Mu töö on jätkuv 

eneseavastus ühiskonnas. Minu suurim kirg 

on inimkeha. Ma näen seda kui keerukat 

tunnete, mõttemallide, hingamise, närvide, 

lihaste, tajude, mälestuste, peegelduste, 

segaduste, vastuolude ja sotsiaal-poliitiliste 

üksuste keerulist organismi. Nende koostisosade 

vahelised seosed huvitavad mind. 

Minu töö on interdistsiplinaarne. Kombineerides 

erinevaid vahendeid nagu liikumine, 

pilt, tekst ja heli, olen ma huvitatud sellest, 

mis on nende vahel. Igaüks on neist eraldiseisev, 

kuid erinevad kombinatsioonid 

nendest - see, mis on nende vahepeal 

- ongi ettekujutuse, peegelduste ja tõlgenduste 

alus. 

CHOREOGRAPHER AND DANCER: 

Nadia Tsulukidze 

INSTITUTION: DasArts – Master of Theatre, 

Amsterdamse Hogeschool voor de 

Kunsten (AHK)/ Amsterdam School 

of the Arts; DasArts 


PROJECT DESCRIPTION: Ready for Love 

or Seven Fragments of Identity is an autobiographical 

piece, based on stories from 

Nadia Tsulukidze’s own life which have 

been linked with political events. Tsulukidze 

was born in the Soviet Union and educated 

in the West, allowing her to draw a 

geographically fragmented line when constructing 

a personal history by reflecting on 

her own historical context. 

For this performance Tsulukidze employs 

the strategies of documentary multimedia 

theatre, using videos, photos, dance and 

text to construct the fragmented narrative 

of her own identity. She is at once 

the author, the performer, and the piece’s 

biographical material, and Ready for Love 

or Seven Fragments of Identity interrogates 

the relations between those three roles in 

the process of creating an identity as a fluid 

and fragmented body. On stage, the piece 

is a collage of ‘Guruli Marseillaise’, soup 

bubbles, the 1980 Olympics, ‘Samaia’, 

Grandpa Brejnev, love letters and politics. 

ARTISTIC STATEMENT: A starting point 

for my artistic work is always my personal 

experience – a question about or confusion 

with whatever I am busy with at that moment. 

My work is a continuous exploration 

of myself in relation to society. My biggest 

fascination is the human body. I see it as 

a complex organism of emotions, thinking 

patterns, breath, nerves, muscles, senses, 

memories, reflections, confusions, contradictions 

and social-political constructions. 

I am interested in the relations of those 

components. 

My work is interdisciplinary. Combining 

different media such as movement, image, 

text and sound, I am interested in connections, 

the space in-between. Each of these 

media has independent characteristics, but 

the specific combination of diverse media 

and elements – the space in-between – is 

the initial space for imagination, reflection 

and interpretation. 

Teater/Tants 

Theatre/Dance 

40 41

Integrated 

CHOREOGRAPHER: Sarah Armstrong 

Dancers: Sarah Armstrong, 

Richard Moizer 

INSTITUTION: Trinity Laban Conservatoire 

of Music and Dance 


Integrated 

PROJECT DESCRIPTION: To yield new 

KOREOGRAAF: Sarah Armstrong 

forms, we must be prepared for a journey 

TANTSIJAD: Sarah Armstrong, 

of discovery. We must start without any 

Richard Moizer 

preconceptions. Most of all, we must be 

ASUTUS: Trinity Labani Muusika- ja 

open. – Hannah Höch 

Tantsukonservatoorium 

RIIK: Suurbritannia 

Integrated is a durational work which operates 

around the actions of two performers 

KIRJELDUS: „Uutele vormidele teed andes 

joined by a single costume. The piece challenges 

peame olema valmis tõeliseks avastusretkeks. 

the performers by exploring the no- 

Alustama peab ilma igasuguste 

tion of de- and re-construction through the 

eelarvamusteta. Kuid eelkõige peame 

relationship of ‘pressure’ and ‘surface’, occupying 

olema avatud.” – Hannah Höch 

a space within the sphere of ritual 

and anti-performance. Integrated deals with 

Integrated on jätkuv töö, mis keskendub 

form as a malleable entity and contemplates 

kahe ühes kostüümis esineja tegemistele. 

the integration of binary oppositions: man/ 

Etenduse jooksul tuleb rituaalses ja antiperformance’i 

woman, dancer/ non-dancer. It relates to 

ruumis olevatel esinejatel 

notions of human connectivity and explores 

avastada „surve” ja „pinna” vaheliste suhete 

states and actions beyond fixed form and 

kaudu nii lammutamist kui ka taasloomist. 

categorisation. It acts as a rehearsal for 

Integrated analüüsib vormi kui mõjutatavat 

change. 

kõiksust ja vaatleb binaarsete vastandite: 

mees/naine, tantsija//mittetantsija 

ARTISTIC STATEMENT: The body contains 

lõimumist. See seostub inimeste seotuse 

all truth. All past, present and future. A truth 

mõistega ja uurib seisundeid ja tegevusi 

which fluctuates within the borders and 

kõrgemalt ja kategoriseerimata. See on kui 

the construction of bodies. The invisible 

muutusteks valmistumine. 

violence of language, culture and divisions 

through categorisation are a part of this 

KUNSTILINE EESMÄRK: „Kehas on tõde. 

embodied truth. As an artist I am interested 

Minevik, olevik ja tulevik. Tõde, mis läheb 

in dissecting this truth by physically 

vahel üle kehade piiri. Keelte, kultuuride 

re-shaping the body within performances 

ja kategoriseeritud jaotuste nähtamatu 

where the skin acts as a metaphor for 

vägivald on osa sellest kehastunud tõest. 

socio-political borders. Integrated acts as a 

Kunstnikuna huvitab mind selle tõe lahkamine. 

manifestation of resistance and allows the 

Seda tehes kujundan etenduste käigus 

body to be fluid and identities to be infinite. 

keha füüsiliselt uuesti, nahk on sotsiaal-poliitiliste 

piiride metafoor. Integrated on kui on 

Integrated is inspired by research into the 

vastuliikumise manifest, mis laseb kehal olla 

works and philosophies of Breyer P-Orridge 

voolav ning identiteetidel lõpmatu. 

and their flesh-collage Breaking Sex ( 1999- 

2007) as well as academic writing by such 

Integrated on inspireeritud Breyer P- 

authors as Donna Haraway, Sara Ahmed 

Orridge’i filosoofiast ja töödest, ning nende 

and Slavoj Žižek. I am convinced that 

lihakollaažist Breaking Sex (1999-2007), 

through the visual and physical explorations 

kuid samuti selliste autorite nagu Donna 

of academic propositions one can diminish 

Haraway, Sara Ahmed ja Slavoj Žižek 

the gap between theory and practice and 

akadeemilistest kirjutistest. Ma olen veendunud, 

gain important knowledge, learned through 

et akadeemiliste väidete visuaalse ja 

sensation. The basis of my work comes 

füüsilise uurimise läbi on võimalik teooria ja 

from an interest in the understanding of 

praktika vahelist maad vähendada ja tunnetuse 

subjectivity and identity. My art is a path 

läbi olulisi teadmisi saada. Minu töö 

rather than a goal. 

põhineb huvil subjektiivsuse ja identiteedi 

vastu. Minu kunst on pigem teelolek, mitte 

eesmärk. 

Théatre/Danse 

42 Theatre/Dance 

43

The Miserable Thing 

The 

Miserable 

Thing 

KOREOGRAAFIA JA ESITUS: Fernando 

Belfiore ja Antonio Maia; 

NÕUANDJA: Katarina Bakatsaki 

ASUTUS: Amsterdami 

Rahvusvaheline Teatrikooli Festival 

RIIK: Holland 

KIRJELDUS: Fernando Belfiore’i lõpetamata 

ja poolikute stseenidega, tugevate tonaalsete 

muudatuste ja äkiliste katkestustega 

The Miserable Thing ühtaegu aktiveerib ja 

katkestab vaatajate ettekujutust. Vaadates, 

kuidas keha võib liigutuste kvaliteedi ja 

pikkusega muuta kogu ruumi ja mõttemalle, 

juhib see mittelineaarne etendus meid uute 

taju ja tähenduse, aja ja ruumi käsitlusviiside 

juurde. 

Liikumine ja füüsilised võimed on viidud 

äärmustesse: kõik keskmine on eemaldatud 

ja üleminekud ei ole lihtsalt vajalikud. 

Sellisel moel muudavad paradoksaalsus 

ja vastuolulisus teose keeruliseks. Seejärel 

vaadeldakse liikumist kui viisi, mille abil 

reaalsusega manipuleerida, ning mängida 

aja ja ettekujutuse, paranoilise valveloleku, 

võõrandumise, allasurumise, vägivalla ja 

võimuga. 

The Miserable Thing uurib selliste eraldiseisvate 

elementide nagu Carl Orffi Carmina 

Buranast tuttav „O Fortuna”, rikkaks saamise 

(või isegi miljonäriks saamise) hüpnootiliste 

juhendite, diskomuusika, nn õnnetoova 

kassi, popp- ja raadiomuusika kollaaži abil 

tajusid lõhkuva ja normaalsusest kõrvale 

kallutava hallutsinatsiooni olemust. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Samal ajal samas 

kohas olla on võimalik/võimatu. 

The Miserable Thing on kriitiline kollaaž materjalist 

ja lõpetamata sündmustest, mille eesmärgiks 

on ergutada vaatajate mõttemaailma/ 

fantaasiat ja kaasata publikut uuel viisil. Esitus 

näitab, kuidas mõistetakse kehadevahelist 

suhtlust. 

Tants märgistab sotsiaalset keha ja seda, 

kuidas ühiskond keha alla surub ja fetišeerib. 

Teisest küljest ülistatakse seksuaalenergiat, 

kuna see muudab inimesed teiste olemasolust 

teadlikuks ning paneb teiste üle mõtisklema. 

The Miserable Thing on tantsuetendus, mis 

otsib ja näitab kaasaegse keha pingeid, võõrandumist 

ja allumist. 

Choreography and performance: 

Fernando Belfiore and Antonio Maia; 

Advice: Katarina Bakatsaki 

INSTITUTION: International Theatre School 

Festival Amsterdam 


PROJECT DESCRIPTION: With unfinished 

and half-finished scenes, strong tonal shifts 

and sudden cuts, Fernando Belfiore’s The 

Miserable Thing simultaneously activates 

and displaces the audience’s imagination. 

Looking at how a body can change a whole 

space and shift states of mind, through its 

quality and duration of movement, this nonlinear 

piece guides the audience towards 

new ways of dealing with perception and 

meaning, space and time. 

Movement and physicality are taken to 

extremes: middle tones are cut out and 

transitions simply aren’t necessary. In 

this mode, paradox and contraction bring 

complexity to the piece. The movement 

is then explored as a way of manipulating 

reality, playing with time and imagination, 

paranoid alertness, alienation, repression, 

violence and power. 

Bringing together a collage of such disparate 

elements as the O Fortuna from Carl 

Orff’s Carmina Burana, hypnotic instructions 

for achieving wealth (or even becoming 

a millionaire), disco music, a ‘fortune 

cat’, and pop and mass multicultural songs 

played on the radio, The Miserable Thing 

investigates the notion of hallucination 

as it subverts perceptions and perverts 

normality. 

ARTISTIC STATEMENT: To be in the same 

space and in the same time is (im)possible. 

The Miserable Thing proposes a critical 

collage of material and unfinished events 

which intends to trigger the audience’s 

mind/imagination and displace the audience 

through new forms of engagement. 

Performativity comes to expose a practice 

of understanding living bodies in relation 

with living bodies. 

The dance considers the social body and 

how our body is repressed and fetishised 

by society. On the other hand, sexual energy 

is celebrated as it brings awareness 

and reflection in otherness. 

The Miserable Thing is a choreography that 

researches and exposes the intensities, 

alienation and submissions of the contemporary 

body. 

Teater/Tants 

Theatre/Dance 

44 45

The Virgin Suicides 

The Virgin Suicides 

KOREOGRAAF: Ruth Schultz 

LAVASTAJA/KOREOGRAAF: Ruth Schultz; 

ESINEJAD: Lenah Flaig, Philip Gregor 

Grüneberg, Katharina Klaßmann, 

Risa Kojima, Anne-Hélène Kotoujansky, 

Anas Ouriaghli, Manuel Klein, 

Tomasso Tessitori, Mara Tsironi; 

ASUTUS: Folkwangi Kunstiülikool 

RIIK: Saksamaa 

KIRJELDUS: Ruth Schultzi Jeffrey Eugenidese 

1993. a ilmunud romaanil The Virgin 

Suicides („Süütud enesetapud”) põhinev 

töö taasloob viie Lisboni õe enesetapud. 

Ühe aasta jooksul võtavad viis pealtnäha 

normaalse keskklassi perekonna tütart 

endalt elu. Naabripoisid on jälginud nende 

kasvamist nii imetledes kui ka samal ajal 

kinnisidee küüsis viibides, ja etenduse 

killustatud lugu ongi nende küsimustele ja 

mälestustele üles ehitatud. 

Ruth Schultzi lavateoses lõimuvad sensuaalse 

interpretatsiooni läbi näitlemine ja 

tants, mis vaheldumisi etendavad ja taasloovad 

tüdrukute lugu. Viiest tantsijannast 

ja viiest meesnäitlejast koosnev interdistsiplinaarne 

ansabel käsitleb loo traagilisust 

õrnalt ja - vahel alla surutud – naeruga. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Kas meie subjektiiv-emotsionaalne 

arusaam maailmast 

on tõeline? Kas me saame subjektiivsest 

kirjeldusest või kujutusest tuletada objektiivse 

tõe? Meie arust ei ole Jeffrey Eugenidese 

romaanis tõeliste ja kujutletud tegelaste, 

mäletamise ja kogemise vahel olulist vahet. 

Tantsu ja näitlemise abil oleme leidnud väga 

hea viisi, kuidas neid vaevumärgatavaid 

struktuure tõlgendada. Kuigi laval kasutatakse 

kahte erinevat keelt, näitame me tugevat 

sidet nende kahe vormi/grupi vahel - ja 

näib, et suhtlemine või tõeline arusaamine 

on vahel tõesti võimalik. Lõpuks jäävad alles 

noorte meeste küsimused – nende ülesanne 

on nüüd leida elu mõte. Oma lavateoses 

keskendume perekondades ja ühiskonnas 

tihti esinevale üksindusele ja võõrdumisele, 

illusioonide purunemisele ning lakkamatule 

ja edutule võimaluste otsimisele (mis võib 

läbikukkumise korral olla nii traagiline kui 

ka koomiline), ning elu mõttele - ilma sellele 

otsest tõlgendust andmata. 

CHOREOGRAPHER: Ruth Schultz 

Director/Choreographer: 

Ruth Schultz 

Performers: Lenah Flaig, Philip Gregor 

Grüneberg, Anas Ouriaghli, Manuel Klein, 

Katharina Klaßmann, Risa Kojima, 

Anne-Hélène Kotoujansky, 

Tomasso Tessitori, Mara Tsironi 

INSTITUTION: Folkwang Universität der 

Künste / Folkwang University of the Arts 

COUNTRY: Germany 

PROJECT DESCRIPTION: Based on the 

1993 novel by Jeffrey Eugenides, Ruth 

Schultz’s The Virgin Suicides reconstructs 

the suicides of five Lisbon sisters. Within 

the course of a single year, five teenage 

daughters of a seemingly normal middleclass 

family take their own lives. The 

neighbourhood boys have watched them 

grow up with a fascination bordering on 

obsession, and it is the boys’ questions 

and memories that build up the fragmented 

storyline of the performance. 

Ruth Schultz’s staging interweaves acting 

and dance in a sensual interpretation that 

alternately enacts and transfigures the 

story. The interdisciplinary ensemble, made 

of five female dancers and five male actors, 

approach the tragedy of the piece gently 

and with a – sometimes stifled – laugh. 

ARTISTIC STATEMENT: Is our subjective 

emotional construction of a world real? 

Can we deduce an objective truth from a 

subjective account or depiction? To us, in 

the novel by Jeffrey Eugenides there is no 

distinction in importance between real and 

imaginary characters, between remembering 

and experiencing. With the combination 

of dance and acting we found a strong artistic 

translation for these subtle structures. 

Although there are two separate languages 

used on stage we show a close relation between 

the two forms/groups – and sometimes 

communication or real understanding 

seems to be possible. But what remains in 

the end are the questions of the young men 

– it is up to them to examine the purpose 

of life. In our staging we concentrate on the 

solitude and strangeness often found within 

one’s own family and society, on disillusionment 

and the incessant and unsuccessful 

quest for serendipity (which in its failure can 

be tragic or comic), and on the meaning of 

life – without giving a straight interpretation. 

46 47


Music/Sound 

48 49

Pram Tak Mir 

KUNSTNIK: Sander Saarmets 

ESINEJA: Adrian Rannut (viiul) 

ASUTUS: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia 

RIIK: Eesti 

KIRJELDUS: Pram Tak Mir on loodud viiulile ja varem salvestatud elektroonilisele ning 

videoelemendile. Muusikaline materjal on pärit autori praeguse kodu kõrval asuvast trammipargist. 

Graafiline videonoot on kogu teoses peaaegu sama oluline kui see, mida kuuleme. 

Üks idee, mis suunas autorit looma visuaalset osa, oli soov võimaldada näha kogu oma 

töö muusikalist külge. Teine mõte, mis on mõneti üsna mässumeelne, oli luua akadeemiline 

muusikapala, milles ei oleks konkreetseid noote ega rütme. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Kuigi noodistamine on läänemaailma klassikalise muusika arenguloos 

väga olulisel kohal, näevad seda (või saavad sellest aru) vähesed peale muusikute 

endi. Nii jäävad kuulajad natuke ebasoodsasse olukorda, eriti siis kui mängitakse uut teost ja 

kuulajatel on vaid nende endi eelnevad kogemused ja teadmised. Niisiis, ma usun, et tühimik 

kaasaegse muusika ja selle kuulajate vahel on tingitud osaliselt sellest, et puuduvad viited 

või vihjed selle kohta, kuidas uut ja võib-olla isegi võõrast muusikavormi analüüsida. Pram 

Tak Mir’i video-noodikiri võimaldab kuulajatel muusikalisi protsesse reaalajas jälgida ja seega 

kogeda muusikalist vormi kui tervikut. 

Pram Tak Mir 

ARTIST: Sander Saarmets 

Performer: Adrian Rannut (violin) 

INSTITUTION: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia / 

Estonian Academy of Music and Theatre 


PROJECT DESCRIPTION: Pram Tak Mir is a solo piece for violin and pre-recorded electronics 

with a video score, its musical material derived from the sounds of a tram park next to 

the composer’s current place of residence. The graphic video notation of the composition 

is perhaps as important as the audible performance, and one of the ideas that directed the 

visual approach of the piece was to make it possible to see the musical form of the work as 

a whole. Another idea, perhaps a slightly rebellious one, was to create an academic piece of 

music without concrete notes and rhythms. 

ARTISTIC STATEMENT: Although notation has played a mayor role in the development of 

Western classical music, the score itself is seldom seen (or understood) by anyone besides 

the performers. This leaves the audience in a somewhat disadvantaged position, which is 

especially true when a new piece is being performed and listeners are left with only their 

previous experiences and knowledge. Having said that, I believe the gap between contemporary 

music and its audience is partly caused by having no reference points or guidelines 

with which to analyse the new and perhaps unfamiliar musical forms. The video score of 

Pram Tak Mir lets listeners follow the musical processes in real time and grasp the musical 

form as a whole. 


Music/Sound 

50 51

Kannel 

Revisited 

Kannel 

Revisited 

KUNSTNIK: Anna-Liisa Eller 

ASUTUS: Eesti Muusika- ja 


RIIK: Eesti 

KIRJELDUS: Anna-Liisa Elleri projekt 

keskendub tuhandete aastate vanusele 

traditsioonilisele Eesti pillile, kandlele. 

Projektis Kannel Revisited on improvisatsioonilisel 

live-kontserdil pill ja elektroonika 

ühendatud, nii et tekitatav heli ja karakter 

on inspireeritud kandle tämbrist. Esineja 

Anna-Liisa Eller uurib erinevaid mängimistehnikaid 

kasutades kandle helipaletti, ning 

paneb sämplimist ja loopimist kasutades 

digitaalinstrumendid elavalt suhtlema. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Kannel on traditsiooniline 

Eesti muusikainstrument, mille 

ajalugu on mitu tuhat aastat pikk. Minu 

meelest on kandle tämber suurepärane, 

ning seepärast otsustasin ma rajada töö 

kandle repertuaari asemel hoopis selle 

helile. Just tänu tema resonantsele helile, 

mahlakale häälele ja imeilusatele ülemhelidele, 

oli eesmärk improvisatsioonil ja 

live-elektroonika abil avastada ja välja tuua 

selle suurepärase pilli rikkalik ja vibreeriv 

helipalett. 

ARTIST: Anna-Liisa Eller 

INSTITUTION: Eesti Muusika- ja 

Teatriakadeemia / Estonian Academy 

of Music and Theatre 


PROJECT DESCRIPTION: Anna-Liisa Eller’s 

project revolves around a traditional Estonian 

instrument that’s thousands of years old: 

the kannel. In Kannel Revisited, the instrument 

is combined with electronic sound 

in a live improvisatory concert that derives 

its sound and character from the timbre 

of the kannel. The performer, Anna-Liisa 

Eller, investigates the kannel’s sound palette 

through extended playing techniques, 

sampling, looping, and modifying the sound 

in a live interaction between analogue and 

digital instruments. 

ARTISTIC STATEMENT: The kannel is a 

traditional Estonian instrument with thousands 

of years of history. I am fascinated 

by the timbre of the kannel, so instead of 

approaching the instrument through its 

repertory I tried to base our work purely 

on the kannel’s sound. Starting from the 

resonant sound of the object, it’s rich voice 

and beautiful overtones, my purpose is to 

discover and bring out the richness and 

vibrations of the sound palette of this magnificent 

instrument through free improvisation 

and live electronica. 

Musique/Son 

52 Music/Sound 

53

The Way 

You Write 

Your Fugue 

The Way 

You Write 

Your Fugue 

KUNSTNIK: Maartje Meijer 

MUUSIKUD: Maartje Meijer, 

Zola Mennenöh, Artis Orubs, Tobias Nijboer 

ASUTUS: Amsterdami Kunstikool 

RIIK: Holland 

KIRJELDUS: Tegu on täiesti omalaadse 

ja nüüdisaegse vaatega fuugalaadsele 

kirjutusviisile. Maartje Meijeri teos saab 

alguse ideest, et meloodia on alati põhiline, 

ning et harmooniad on kombineeritud 

meloodiate tulemus. Polüfoonilise muusika 

ajalugu on rikas - sinna kuuluvad näiteks 

sellise helilooja nagu Johann Sebastian 

Bachi teosed - enne fuuga kirjutamise 

tehnikate enda kasuks pööramist ja selle 

teose kirjutamist uuris Maartje kontrapunkti 

vägagi põhjalikult. 

NSTILINE EESMÄRK: Johann Sebastian 

Bach teadis seda juba sajandeid tagasi: 

polüfooniline muusika võib olla uskumatult 

võimas! Kui me tõlgime selle meetodi tänapäeva 

keelde, saame öelda, et tegu on 

pelgalt meloodiate kirjutamisega. Seal ei ole 

ühtegi iseseisvat harmooniat või meloodiat 

- üks asi tuleneb alati teisest. Neid ei tohi 

kunagi vaadelda kui kahte eraldiseisvat asja. 

Sellise idee orkestratsioon võib samuti olla 

väga värskendav: miks peaks kontrabassi 

mängija alati basse mängima? Miks ei võiks 

lauljad akordide järgnevusi lauldes koostööd 

teha? 

Laulukirjutaja, helilooja ja mitme pilli mängijana 

olen kirjutanud holistilise vaatega teose 

The Way You Write Your Fugue, ja leidsin 

projekti jaoks ka täiuslikud muusikud. Tulemuseks 

on kogum intuitiivseid ja puhtaid 

teoseid, kus kõik hääled on võrdsed ja kus 

kõik võivad võtta üksteise rolli... 

ARTIST: Maartje Meijer 

Musicians: Maartje Meijer, 

Zola Mennenöh, Artis Orubs,Tobias Nijboer 

INSTITUTION: Amsterdamse Hogeschool 

voor de Kunsten / 

Amsterdam School of the Arts 


PROJECT DESCRIPTION: A completely 

different and modern take on fugue-like 

writing, Maartje Meijer’s composition begins 

from the idea that the melody is always 

‘leading’ and that harmonies are the result 

of combined melodies. The history of polyphonic 

writing is rich – including the work 

of such composers as Johann Sebastian 

Bach – and for this piece Maartje made a 

close study of counterpoint before taking 

the established techniques of the fugue in 

her own direction. 

ARTISTIC STATEMENT: Johann Sebastian 

Bach knew it centuries ago: polyphonic 

writing can be incredibly powerful! If we 

translate the method to the modern day you 

could say it is all about writing melodies. 

There is no such thing as a separate harmony 

and melody – the one thing always 

comes from the other. They should never 

be treated as two separate things. 

It can be very refreshing as well to take 

this idea to orchestration: why should the 

bass player always play only the bass? Why 

shouldn’t vocalists work together to sing 

chord progressions? 

As a songwriter, composer and multiinstrumentalist 

I’ve created the composition 

The Way You Write Your Fugue with this 

holistic view, and I even found the perfect 

musicians to support the project. The result 

is a collection of intuitive and clear compositions 

where all the players and voices 

are equal to each other and can take each 

other’s role... 


Music/Sound 

54 55

The Bridge of Music: 

from Lithuania 

to Estonia 

The Bridge of Music: 

from Lithuania 

to Estonia 

GRUPP: Trio CLAVIOLA 

MUUSIKUD: Vytautas Giedraitis (klarnet), 

Jurgis Juozapaitis (vioola) ja 

Ugnė Antanavičiūtė (klaver) 

ASUTUS: Leedu Muusika- ja 


RIIK: Leedu 

KIRJELDUS: Trio CLAVIOLA Muusikasild: 

The Bridge of Music: from Lithuania to 

Estonia on elav kammermuusika kontsert, 

kus esinevad Vytautas Giedraitis (klarnet), 

Jurgis Juozapaitis (vioola) ja Ugnė Antanavičiūtė 

(klaver). 

Grupp on silmapaistev oma eripärase muusika 

ja erakordse repertuaarivaliku poolest. 

Kasutades keel- ja puhkpille ning klaverit, 

loovad nad maagilise õhkkonna. 

Trio töö põhineb osaliselt ka rahvusvahelisel 

koostööl ning kunstiliste kogemuste 

vahetamisel. ”Muusikasild” on kontsert, mis 

ühendab paljude Lääne-Euroopa rahvaste 

erinevaid maitseid, värve ja tavasid. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Igaühel on oma 

igapäevaelu: ärkamine, hommikusöök, töö, 

pood, kodu, televiisor, voodi... siis heliseb 

jälle äratuskell ja sama rutiin algab otsast 

peale. Selline elu on kui ratas, mis veereb, 

kuid mis ei jõua kuhugi. Kontserdi mõte 

on anda inimestele võimalus olla omaette, 

täiesti enda jaoks. 

Alati kiirustades ei märka me tihti meid 

ümbritsevaid suurepäraseid asju. Tunnise 

kontserdi jooksul ei tee me peale istumise, 

nautimise, unistamise või muusikale 

keskendumisele midagi. Meie eriline kava 

- spirituaalse romantismi, energia ja 20. 

sajandile iseloomuliku muusika ühendamine 

- hõlmab emotsioone kurbusest rõõmuni, 

võlub meid lossidesse, randadele, ja lilli täis 

aedadesse. Meie eesmärk on tutvustada 

publikule head, intelligentset ja harva mängitavat 

muusikat (trio repertuaar on väga 

ebatavaline) ja aidata neil pärast päevarutíini 

lõõgastuda. 

GROUP: Trio CLAVIOLA 

Musicians: Vytautas Giedraitis 

(clarinet), Jurgis Juozapaitis (viola) 

and Ugnė Antanavičiūtė (piano) 

INSTITUTION: Lietuvos Muzikos ir 

Teatro Academija / Lithuanian 

Academy of Music and Theatre 

COUNTRY: Lithuania 

PROJECT DESCRIPTION: Trio CLAVIOLA’s 

The Bridge of Music: from Lithuania to 

Estonia is a live chamber music concert 

performed by Vytautas Giedraitis (clarinet), 

Jurgis Juozapaitis (viola) and Ugnė 

Antanavičiūtė (piano). 

The group are distinguished by their original, 

attractive sound and unusual repertoire 

of compositions, creating magical atmospheres 

from simple combinations of string, 

wind and piano. 

The work of the Trio also upholds ideas 

of international cooperation and the importance 

of artistic exchange and in this 

concert the Bridge of Music connects the 

different and individual tastes, colours and 

traditions of the many populations of West 

ern Europe. 

ARTISTIC STATEMENT: Everybody has 

an everyday life: wake up, breakfast, go 

to work, shop, go home, TV, bed… then 

the alarm clock goes off and it’s the same 

routine all over again. This life is daily race 

that goes nowhere and has no winners, 

and the idea behind this concert is to give 

people a reason and a chance to be only by 

themselves, for themselves. 

When we are always in a hurry we miss a lot 

of the amazing things around us. But in the 

hour of the concert all we do is sit, relax, 

dream – or concentrate on the music. Our 

unique programme – mixing spiritual romanticism, 

energy, and characteristic 20th 

century music – captures emotions running 

from sorrow to happiness, conjuring 

up palaces, beaches, and gardens full of 

blooming flowers. Our goal is to introduce 

the public to great, intelligent and rarelyheard 

music (the musical repertoire of our 

trio is very unusual) and to help the audience 

relax after their daily race. 


Music/Sound 

56 57

Disain 

Design 

58 59

Interfaces, weavING 

for a body-experience 

of space 

Interfaces, weavING 

for a body-experience 

of space 

KUNSTNIK: Lucie Beauvert 

ASUTUS: Londoni Kunstide Ülikool, 

Central Saint Martins, 

Kunsti ja disaini kolledž 


KIRJELDUS: Liides on mistahes pind, mis 

ühendab suhtluse eesmärgil kaht materjali 

või ruumi - see on nii vahend kui ka kiht, 

mis kaht süsteemi ühendab. 

Lucie Beauvert’i Interfaces, weavING for 

a body-experience of space loob liidese, 

vahelüli, mis ühendab anatoomilise keha 

teda ümbritseva maailmaga. Ta loob kiudude 

abil dekonstruktsiooni analüüsi, pannes 

proovile nii kaalu, struktuuri kui ka tekstuuri. 

Ümber pööratud ehitusplatside ja elukohtade 

värvipalett kohtub looduslike lõimetega 

meie riietes - see on liides meie kehade 

perimeetril. 

Eksperimenteerides kompositsiooni, skulpuuri, 

kanga ja videoga, mängib Beauvert 

erinevates distsipliinides moest arhitektuurini 

- kuid siiski juhib tema tööd inimkeha 

kogemus ja seda ükskõik millisel kujul. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Algaja tekstiilikunstnikuna 

koosneb minu töö käsitööst, 

kunstist ja teooriast, ja on seega tehnika, 

kompositsiooni ja kommunikatsiooni 

süntees. Minu tööd saavad alati alguse 

ümbritsevast keskkonnast, see annab mulle 

nii inspiratsiooni kui ka ideid teostuseks. 

Teemad valin ma geomeetriast, liikumisest, 

identiteedist... allikaid, mida mu ettekujutus 

inimkonna ja selle olemuse osas lähemalt 

uurima hakkab, on lõputult. Minu eesmärk 

on luua mitte ainult tervikuid tooteid, vaid 

kutsuda publikut minu reflektsiooni ja 

tööga liituma. Minu huviks, mis tuleneb 

minu tajudest ja ideedest, on pakkuda uusi 

vaatenurki tekstuuridele ja struktuuridele, 

luues nii alternatiivseid sensatsioone ja 

reaktsioone. Kui minu looming väljendub 

valdavalt kangas, siis selle projekti erinevates 

faasides esineb ka teisi väljendusviise, 

nagu näiteks joonistamine, maalimine, 

fotograafia või video. 

ARTIST: Lucie Beauvert 

INSTITUTION: University of the 

Arts London, Central Saint Martins, 

College of Art and Design 


PROJECT DESCRIPTION: An interface is 

any surface that connects two materials or 

spaces with the function of interaction – it 

is both a tool and a layer which connects 

two systems. 

In Interfaces, weavING for a body-experience 

of space, Lucie Beauvert creates 

an interface, an in-between that links the 

anatomical body to its surrounding world. 

With a series of woven pieces she draws 

an analysis of deconstruction, challenging 

scales, structures, textures. The colour 

palette of building sites – living spaces 

turned inside-out – meets the natural fibres 

of the clothes we wear – an interface at the 

perimeter of our bodies. 

Experimenting with composition, sculpture, 

textile crafts and video, Beauvert’s work 

strides across diverse fields from fashion to 

architecture – but whatever the form, it is 

the extent and nature of our body’s experience 

that guides the work. 

ARTISTIC STATEMENT: As an emerging 

textile designer my practice combines 

crafts, arts and theory, and is a synthesis 

of technique, composition and communication. 

The starting-point always comes 

from the society that surrounds me, which 

is both the context of inspiration and the 

domain of application for my designs. The 

themes I choose to work with borrow notions 

from geometry, movement, identity... 

endless sources that bring human gender 

and its context under the magnifying glass 

of my imagination. I work with the intention 

of not only delivering finished products, but 

of inviting an audience into my reflection 

and process. Stemming from my own perception 

and ideas, my interests aim to offer 

new perspectives on textures and structures, 

generating alternative sensations 

and reactions. If my creative output mostly 

appears as woven materials, the different 

stages of a project nonetheless bring in 

other forms of expression such as drawing, 

painting, photography or video. 

Disain 

Design 

60 61

Take ‘n’ Make 

Take ‘n’ Make 

GRUPP: Åker Collective 

LIIKMED: Oscar Honeyman-Novotny, 

Linus Ström, Bobby Petersen, 

Magnus Kerslow 

ASUTUS: Göteborgi Ülikool, 

Kaunite kunstide, Rakendus- ja 

Lavakunsti Dekanaat 

RIIK: Rootsi 

KIRJELDUS: Åker Collective on grupp noori 

skandinaavia disainereid, kes otsivad uusi 

ja innovaatilisi lähenemisi jätkusuutlikule 

disainile. Rühmitus usub, et disaini väärtus 

seisneb selle võimes inspireerida inimesi 

toodet kasutama, ja et jätkusuutliku disaini 

tulevik seisneb toote abil kasutajate 

ühendamises inimese loova olemusega. 

Nende projekt Take ‘n’ Make teostab neid 

ideid. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Meie eesmärgiks 

on luua mööblit, mis areneb koos kasutaja 

loovusega. Praegu esitleme me oma esimest 

tootekollektsiooni, millele tuleb lisa. 

Kollektsioon koosneb osakestest, mida 

saab kasutada igasuguse valguslahendusena. 

See aitab inimesel teha esimese sammu 

loovusprotsessi poole... ise kutsume me 

seda “tarbija tegemiseks” (ingl k ‘consumakerism’). 

GROUP: Åker Collective 

MEMBERS: Oscar Honeyman-Novotny, 

Linus Ström, Bobby Petersen, 

Magnus Kerslow 

INSTITUTION: Göteborgs universitet, 

Konstnärliga fakulteten / University of 

Gothenburg, Faculty of Fine, Applied 

and Performing Arts 


PROJECT DESCRIPTION: Åker Collective 

is a group of young Scandinavian designers 

looking for new and innovative approaches 

to sustainable design. The collective’s belief 

is that the value of design comes from its 

ability to inspire people to engage with a 

product, and that the future of sustainable 

design lies in connecting users, through 

the product, with their creative selves. Their 

project Take ‘n’ Make puts these ideas into 

practice. 

ARTISTIC STATEMENT: Our goal is to 

create a line of furniture which will develop 

alongside a consumer’s creative input. 

Here we present the first products in what 

will be a series. It is a collection of bits and 

bobs which together can become all sorts 

of lighting solutions. It helps the consumer 

take a step into the creative process… or, 

as we like to call it, ‘consumakerism’. 

Disain 

Design 

62 63

Electric 

Cargoscooter 

Electric 

Cargoscooter 

KUNSTNIK: Lauri Hirvesaar 


RIIK: Eesti 

KIRJELDUS: Lauri Hirvesaare projekt 

Electric Cargoscooter on mõeldud postiljonidele, 

kulleritele ja kõigile, kes igapäevaselt 

linnaliikluses hakkama saama peavad. 

Maailm meie ümber on kiiresti linnastunud 

ja linnad oma suurte liiklusummikutega kasvavad 

väga kiiresti. Ummikutesse jäänud 

inimesed kaotavad autodes istudes tunde 

oma väärtuslikust ajast. Väikeste kaherattaliste 

liikumisvahenditega on läbi liikluse 

minna parem, kuid nendega kaasneb tihti 

üks ja sama probleem - suured kompsud 

tuleb maha jätta. Electric Cargoscooter 

lahendab selle probleemi. 

Rolleri eriline ja paindlik neli-ühes raam 

võimaldab seda kohandada vastavalt 

olukorrale - kahel rattal, kandes vaid juhti, 

on ta kiire ja kergesti juhitav; kolmel rattal 

on ruumi ka pagasile ja roller on stabiilsem. 

Kolmerattaline disain on eriti tõhus, kui 

transporditav last on raske, samuti on ta 

suurepäraseks abivahendiks postiljonidele, 

kes peavad postkastide juurde minekuks 

tihti rolleri pealt maha ronima: nad ei pea 

tegema ühtegi lisaliigutust rolleri jala peale 

toetamiseks. 

Hirvesaare kargoroller kuulub uude 

“väikemopeedi” kategooriasse, mis hõlmab 

endas turvalisust ja kasutuse lihtsust. 

Vastavalt Eesti seadustele ei ole juhiluba 

kargorolleriga sõitmiseks vaja: roller on 

võrreldav jalgrattaga. Rolleri mootor on 

keskkonnasõbralik elektrimootor, mis tänu 

oma kaasaegsetele akudele kujutab endast 

head alternatiivi kohmakatele autodele ja 

väsitavatele jalgratastele. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Teema leidmine oli 

lihtme - maailm minu ümber januneb uute 

lahenduste järele, ning ummikud, tõusev 

kütuse hind ja uued keskkonnamäärused 

sunnivad firmasid leidma praeguste liiklusvahendite 

kõrvale uusi lahendusi. Samal ajal 

areneb tehnoloogia väga kiiresti ja iga päev 

tuleb turule uusi ja paremaid akusid ning 

palju muudki. Disaineri ülesanne on selgitada 

välja kõige kriitilisemad probleemid ja 

leida neile võimalikult innovatiivne lahendus. 

Kogu tööprotsessi käigus püüdsin ma hoida 

kõik tasakaalus, et lõpptulemus oleks selline, 

mida on lihtne juhtida, mis on praktiline 

ja silmale ilus vaadata. Ja otse loomulikult 

tahaks ma näha seda rollerit kunagi ka 

tänavatel. 

ARTIST: Lauri Hirvesaar 

INSTITUTION: Eesti Kunstiakadeemia / 

Estonian Academy of Arts 


PROJECT DESCRIPTION: Lauri Hirvesaar’s 

project Electric Cargoscooter is designed 

for mailmen, delivery men and anyone else 

who needs to travel through busy cities on 

an everyday basis. 

The world around us is increasingly urbanised 

and cities with their massive traffic 

jams are growing fast. People in cars stuck 

in traffic jams lose thousands of hours of 

valuable time in total. Smaller two-wheeled 

vehicles are a good way to get through the 

traffic, but most of them have the same 

problem – you can’t take any large baggage 

with you. Electric Cargoscooter sets out to 

solve this problem. 

Its unique and flexible 4-in-1 frame allows 

it to adapt to different situations – on two 

wheels, carrying just the driver, it gives 

good manoeuvrability and speed; on three 

wheels there is ample baggage space and 

increased stability. The three-wheel design 

is particularly useful for transporting heavy 

cargo, and for mailmen who need to step 

off the scooter frequently to walk to the 

mailbox: they needn’t release any stands to 

precent the vehicle from falling over. 

Hirvesaar’s cargoscooter fits into the new 

‘small moped’ category, which brings 

together safety and ease of use. According 

to Estonian law the driver doesn’t need to 

have a driving licence: the scooter is comparable 

with a bicycle. The engine for the 

scooter is also an environmentally friendly 

electric motor, which with modern batteries, 

affords a good alternative to clumsy 

cars and exhausting bicycles. 

ARTISTIC STATEMENT: Finding the theme 

was easy – the world around me clearly 

asks for new solutions to its problems, and 

traffic jams, rising fuel prices and new environmental 

restrictions are forcing companies 

to find alternatives to current vehicles. 

At the same time technology is developing 

extremely fast and there are new and better 

batteries and other components coming 

on to the market every day. The designer’s 

task was to find the most critical problems 

and solve them with the most innovative solutions 

available. During the whole process 

I tried to keep everything in balance so that 

the result would be easy to ride, practical 

to use, and nice to look at. And, of course, I 

want to see it on the road some day. 

Disain 

Design 

64 65

Function 

Enters 

Form 

KUNSTNIK: Zorko Huljic 

ASUTUS: Karel de Grote 

Ülikooli Kolledž 

RIIK: Belgia 

KIRJELDUS: Zorko Hujlic loob Function Enters 

Form’iga mängulise taaskombinatsiooni 

disaini, mis aitab leida juba olemasolevatele 

asjadele uusi kasutusvõimalusi. Nähes 

end pigem “määratleja” kui “disainerina” 

uurib Zorko enne külgnevate uute tõlgenduste 

tegemist alguses asjade visuaalseid 

ja praktiisi assotsiatsioone, sõnamängude 

abil loob ta kunsti, mis on lõbus, riukalik ja 

kummaline - kuid praktilisus jääb. 

Kuna disain on peamiselt kontseptsioonis, 

siis Function Enters Form’iga käib kaasas 

kasutusjuhend, mis kirjeldab mõningaid 

prototüüpe. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Tootedisain on 

aeganõudev; see on kui rännak, leidmaks 

sobivaid osi ja materjale. Reklaamitausta 

omava inimesena järgmise distsipliini juurde 

liikudes näen ennast pigem prototüübi 

ehitajana. Vahel läheb kuid, et ehitada õiges 

mõõdus osi, ja see paneb mind nii tootja, 

kes otsib vajalikke materjale, kui ka idee 

arendaja positsiooni. 

Minu teadmised tootearendusest (materjalidest, 

tehnikatest ja muust sellisest) ei 

ole just väga suured, enamik minu töödest 

on tehtud juba valmis osadest. See on 

võrreldav Duchampi “valmis toote” ideega. 

Tema teos “Purskkaev” on valmis pissuaar, 

mida Duchamp esitles kui kunstiteost. 

Pissuaari uueks funktsiooniks saab olla 

kunstiteos, samas tema nimi ”Fountain” (e 

k “Purskkaev”) viitab transfunktsionaalsusele. 

Minu tehtud tööd keskenduvad pigem 

funktsionaalsusele: nad on kasutatavad 

“valmistooted”, mis on tõepoolest kasutamiseks 

mõeldud.” 

Function 

Enters 

Form 

ARTIST: Zorko Huljic 

INSTITUTION: Karel de Grote Hogeschool / 

Karel de Grote University College 

COUNTRY: Belgium 

PROJECT DESCRIPTION: In Function Enters 

Form Zorko Huljic brings a playful spirit 

of recombination to designs that find new 

functions for existing objects. Seeing himself 

more as an ‘assigner’ than a ‘designer’, 

Zorko explores the visual and practical 

associations of objects as a starting point 

for lateral reinterpretations, making use 

of wordplay and punning to produce art 

that’s funny, sly and strange – but keeps a 

practical use. 

As the designs lie mainly in conceptual 

ideas, Function Enters Form is accompanied 

by a manual styled as an instruction 

leaflet, that illustrates a small number of 

prototypes. 

ARTISTIC STATEMENT: Product design 

takes time; it is a quest for suitable parts 

and materials. By venturing from my training 

in advertising into another field, I see myself 

more as a prototype builder. It often takes 

months to build made-to-measure parts, 

and this forces me into the position of a 

producer, sourcing existing materials and 

parts, as well as a concept developer. 

Given a lack of knowledge in the field of 

product development (materials, techniques 

and the like), most of my works are 

made out of prefabricated parts. This is 

comparable to Duchamp’s notion of the 

‘ready-made’. His work Fountain is a prefabricated 

urinal, appropriated by Duchamp 

as a work of art. The function passes from 

the urinal to the work of art, while the title 

Fountain also refers to trans-functionality. 

The products I have manufactured are 

more focused on functionality: they are 

functional ‘ready-mades’ that are intended 

for real use. 

Disain 

Design 

66 67

The Opera »Varieties of Religious 

Experience« — a Performance 

on Pages 

The Opera »Varieties of Religious 

Experience« — a Performance 

on Pages 

ARTIST: Agnes Steiner 

INSTITUTION: Universität für angewandte 

Kunst Wien / 

University of Applied Arts Vienna 

COUNTRY: Austria 

PROJECT DESCRIPTION: Based on the 

contemporary opera by the composer 

Gene Pritsker and the writings of the philosopher 

William James, Agnes Steiner’s The 

Opera ‘Varieties of Religious Experience’— 

a Performance on Pages creates a dramaturgically 

treated, graphical visualisation of 

the opera’s music and text, complementary 

to the existing libretto. It allows the viewer 

and listener to experience a self-contained 

visual representation, beyond the opera 

stage that both accompanies and complements 

the music. 

The album package consists of two books, 

a map and the audio CD of the opera. The 

first book is comprised of individual booklets, 

each issue matching the respective 

musical movement in the opera. The original 

scores are collected in a second book. 

A special navigation system connects the 

two books with each other, and the map 

gives a simple introduction to the opera’s 

plot and to the relations between the protagonists. 

It also serves as an overview of 

the content of Book 1. Almost all photos 

used in the visualisation were produced 

with a digital pinhole camera, a reference to 

the discrepancy between the opera’s contemporary 

music and the historical libretto. 

The typographic concept takes up the main 

subject of the opera – the transcendental 

experience – and uses it to transform the 

format of the text by gradually overlaying 

two typefaces. The opera is currently being 

recorded in New York and will be released 

in September 2011. 

ARTISTIC STATEMENT: Art and music are 

in a constant process of reinvention, which 

steadily creates new opportunities for 

combination and synthesis… I kept asking 

myself if a music theatre piece like an 

opera, could be set beyond a stage. I think 

the answer to that is yes, and so I created 

a new format. 

KUNSTNIK: Agnes Steiner 

ASUTUS: Viini Tarbekunstiülikool 

RIIK: Austria 

KIRJELDUS: Agnes Steineri The Opera 

»Varieties of Religious Experience«—a 

Performance on Pages põhineb kaasaegsel 

Gene Pritskeri loodud ooperil ja filosoof William 

Jamesi kirjutistel, ning see loob libreto 

kõrvale dramaturgiliselt käsitletud graafilise 

visualisatsiooni ooperi muusikast ja tekstist. 

Nii saavad vaatajad ja kuulajad näha laval 

iseseisvat visualisatsiooni, mis muusikat nii 

saadab kui ka täiustab. 

Komplektis on kaks raamatut, kaart ja 

CD ooperi muusikaga. Esimene raamat 

koosneb eraldiseisvatest voldikutest, millest 

igaüks sobitub ooperi vastava muusikalise 

liikumisega. Teises raamatus on toodud 

ooperi originaalnoodid. Kahte raamatut 

ühendab spetsiaalne navigatsioonisüsteem, 

ja kaart annab lühikese ülevaate ooperi 

sisust ja peategelaste vahelistest suhetest. 

Ühtlasi annab kaart lühikese ülevaate 

esimesest raamatust. Viitamaks ooperi 

kaasaegse muusika ja ajaloolise libreto 

lahknevusele, on peaaegu kõik visualisatsioonis 

kasutatud pildid tehtud digitaalse 

pisiavakaameraga. 

Tüpograafiline idee kannab ooperi põhiideed 

- transetsendentaalne kogemus 

- ja kasutab seda, et samm-sammult 

tekstiformaati kahe kattuva kirjatüübi abil 

edasi kanda. Praegu salvestatakse ooperit 

New Yorgis ja plaat tuleb välja 2011 a 

septembris.“ 

KUNSTILINE EESMÄRK: Kunst ja muusika 

on pidevas taasloomises, ja nii tekivad 

järjest uued võimalused kombineerimiseks 

ja sünteesiks... Ma mõtlesin, et kas ooper 

kui muusikateatri osa võiks ulatuda lavalt 

kaugemale. Ma arvan, et see on võimalik, ja 

nii lõingi uue formaadi. 

Disain 

Design 

68 69

Collection of 

relaxation interior 

accessories 

Collection of 

relaxation interior 

accessories 

KUNSTNIK: Zuzana Šišovská 

ASUTUS: Bratislava Kaunite 

kunstide ja Disaini Akadeemia 

RIIK: Slovakkia 

KIRJELDUS: Zuzana Šišovská puhkemööbli 

kollektsiooni projekt vaatleb 

süvitsi kott-toole ja nende mõju inimeste 

tervisele. Alguses vaatleb ta kottide 

tegemist - analüüsib kasutatud materjale 

ja võrdleb erinevaid tootjaid -, seejärel 

kasutab Šišovská oma teoreetilist uurimust, 

et luua uus mööblikollektsioon, mis sobiks 

istumiseks, lamamiseks, mängimiseks ja 

puhkamiseks. 

Projekti eesmärk on luua mööbel, millel on 

erinevaid kasutusviise ja funktsioone, ning 

mille disain on vastavuses professionaalsete 

füsioterapeutide nõuannetega. Autori 

eesmärk on luua mööblikollektsioon, mis 

vastab tänapäeva vajadustele ja lootustele. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Alguses oli minu 

projekti eesmärgiks uurida materjali ja sisu, 

ning kasutada uusi kangaid, et luua esemeid, 

mis ei näe ainult head välja, vaid on 

ka funktsionaalsed, nupukad ja peamiselt 

puhkamiseks mõeldud. Tänu kasutatud 

materjalidele on osasid tooteid võimalik 

kasutada nii toas kui ka õues. 

ARTIST: Zuzana Šišovská 

INSTITUTION: Vysoká Skola Vytvarnych 

Umení Bratislava / Academy of Fine Arts 

and Design Bratislava 

COUNTRY: Slovakia 

PROJECT DESCRIPTION: Zuzana 

Šišovská’s Collection of relaxation interior 

accessories takes a hard look at bag seats 

and their impact on human health. First 

presenting the process by which the bags 

are made – looking at their use of advanced 

materials and comparing the products of 

diverse manufacturers – Šišovská then applies 

this theoretical research in designing 

a new collection of interior accessories for 

sitting, lying, playing and relaxing. 

The goal of the project has been to create 

accessories which have multiple uses and 

functions, and the designs incorporate the 

advice of professional physiotherapists. The 

resulting collection aims to meet the needs 

and expectations of today’s modern era. 

ARTISTIC STATEMENT: The primary goal 

of my project was to research material and 

filling behaviour and to use new fabrics to 

create objects that are not only nice-looking, 

but also functional, sophisticated and 

geared mainly toward rest and relaxation. 

Thanks to the materials I used, it’s possible 

to place some of the accessories either 

indoors or outside. 

Besides the adoption of new theoretical 

information from medicine, physiotherapy, 

relaxation and rehabilitation it was also 

important to communicate and collaborate 

with existing companies whose technological 

knowledge and processes I have 

applied in practice. Sometimes I was confronted 

with a negative reaction but eventually 

also was given a helping hand. 

I hope that this collection has the potential 

to spread among the general public and 

become part of day-to-day relaxation and 

rehabilitation and to rapidly improve the 

quality of human life. 

Peale uute meditsiini, füsioteraapia ja puhkamise 

ja taastusravi teadmiste kasutamise 

pidasin oluliseks suhelda ja koostööd teha 

ka firmadega, kelle tehnoloogilisi teadmisi ja 

tootmisviise ma enda töös kasutasin. Vahel 

oli nendepoolne vastukaja küll negatiivne, 

kuid lõppude lõpuks ulatati mulle ikkagi 

abikäsi. 

Ma loodan, et minu kollektsioonil on 

potentsiaali levida laiema publiku seas 

ja sellest saab seega inimeste puhkeaja 

igapäevane osa, mis parandab märgatavalt 

elukvaliteeti.“ 

Disain 

Design 

70 71

Digital 

Therapy 

KUNSTNIK: Cian McKenna 

ASUTUS: Dublini Tehnikainstituut 

RIIK: Iirimaa 

KIRJELDUS: Digital Therapy sai alguse 

kergemeelse ja natuke humoorikana, et 

rõhutada vajadust arutelu järele, mis käsitleks 

sotsiaalmeedia olulisust ja kasu ühiskonnale. 

Projekt on iseenesest kummalise 

loogikaga meediaprojekt, mis arutleb tema 

enda olulisuse ja eksistentsi üle. Sellisel 

viisil käsitletakse mitmeid digitaalse meedia 

plaforme ja pööratakse nad vigade näitamiseks 

pea peale. Ühtlasi soovitakse õhutada 

debatti ühiskonna suure digitaalmeedia 

sõltuvuse üle. 

Digital 

Therapy 

Projekt on peamiselt digitaalne ja veebipõhine, 

lihtne mobiilirakendus ja veebivideo, 

mis üheskoos üritavad aidata inimesi 

Internetis vähem aega veeta ja rohkem 

tõelises maailmas suhelda - või vähemalt 

mõelda selle peale. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Digital Therapy 

sai alguse minu enda vajadusest kahelda 

teadmistes, mida sotsiaalmeedia ja meie 

igavesti suurenev online-elu meile pakub. 

Kõik teavad kui kõikehõlmavad ja tähtsad 

uued digitaalsed suhtlusvõrgustikud meile 

on - sellest rääkimine tundub isegi absurdne, 

nad meie igapäevaelluon niivõrd sissepõimunud. 

Ma arvan, et neil on oma koht, 

ja nad on suurepärased vahendid, kuid ka 

neis tuleb kahelda - kõik peab olema mõistlikkuse 

piires 

See projekt andis mulle võimaluse mängida 

saatana käsilast, et luua üks ühele digitaalne 

suhtlus, mis vastandub digitaalse 

meedia pakutava infoga - projekt tõrjub 

kasutajaid ja kasutatakse veebikasutajale 

ebasõbralikku disaini. Esialgu loodi see 

nalja eesmärgil ja loodetavasti tekitab see 

inimestes, kes seda näevad huvi. 

ARTIST: Cian McKenna 

INSTITUTION: Dublin Institute 

of Technology 

COUNTRY: Ireland 

PROJECT DESCRIPTION: Digital Therapy 

was conceived as a lighthearted and 

slightly farcical means to highlight the need 

for proper debate on the relevance and 

benefits of social media to society. The 

project is effectively a digital media project 

which, in a very odd loop of logic, questions 

its own existence and relevance. In doing 

so, the project takes various digital media 

platforms and turns them on their head to 

point out their flaws and foster debate on 

society’s heavy reliance on digital media. 

The project is principally digital and is made 

up of a website, a simple mobile applica- 

tion, and a supporting piece of online video, 

which all aim to help people to spend a little 

less time on the Internet and a little more 

time interacting in the real world – or to at 

least think about it. 

ARTISTIC STATEMENT: DigitalTherapy 

was born out my own need to question the 

assumed wisdom that social media and our 

ever-expanding online lives are benefiting 

us as a society. Everyone is now aware of 

how all-encompassing and important these 

new digital communication platforms are 

– it is almost absurd to even point this out, 

such is the degree to which they’ve managed 

to integrate themselves into our dayto-day 

lives. I believe they have their place 

and are fantastic tools but should not go 

unquestioned – everything in moderation. 

This project was an opportunity for me 

to play devil’s advocate, to create an offthe-wall 

piece of digital communication 

that goes against all the prevailing wisdom 

in digital media – to create a project that 

actively discouraged users from engaging 

with it and to come up with a piece of 

anti-web design. Essentially, it was created 

in the spirit of good fun and hopefully it will 

raise some questions for the people who 

see it. 

Disain 

Design 

72 73

Film 

Film 

74 75

Störfaktor 

REŽISSÖÖR: Manuel Wiedemann 

ASUTUS: Luzerni 

Rakendusteaduste ja Kunstiülikool 

RIIK: Šveits 

KIRJELDUS: Öine linn. Noor mees jookseb 

valgusvihust varju, varjust valgusvihku. Esiti 

paistab ta hirmunud, kuid teda ei jälitata - 

teda piinab hoopis minevik. Äkitselt muutub 

tema jooks vabadusliikumiseks, emotsiooniks, 

mis puudutab hinge. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Störfaktor pakub 

vaatajatele nägemuse hiphopi skeenest, 

mis on täis vägivalda ja sotsiaalseid probleeme. 

Kõik osatäitjad ja ka filmi meeskond 

olid selle skeene osa ja said tunda, milline 

on elu sellises maailmas. Kõik see teeb filmi 

autentseks ja tõeliseks. 

Film oli minu jaoks väga oluline - ma teadsin, 

et professionaalne meeskond ei oleks 

suutnud teemasse nii sisse minna. Film 

räägib iseenda eest ja saadab vaatajale 

sõnumi, et noorsookultuuris on probleeme. 

Hiphopi skeene inimeste kohta on väga 

palju eelarvamusi ja ma tahtsin näidata, et 

kui vaatad seda päris lähedalt, siis näed 

“tänava” loomingu tugevust. 

Störfaktor 

ARTISTIC DIRECTOR: Manuel Wiedemann 

INSTITUTION: Hochschule Luzern Design 

& Kunst / Lucerne University of Applied 

Sciences and Arts 

COUNTRY: Switzerland 

PROJECT DESCRIPTION: A city at night. A 

young man runs from light to shade, from 

shade to light. He seems scared, but there 

are no pursuers – only his past tormenting 

him. All of a sudden, his run turns into a 

movement of freedom, of emotions that 

touch the soul. 

ARTISTIC STATEMENT: Störfaktor gives 

its viewers a perspective from within the 

hip-hop scene, where violence and social 

problems are everywhere. The whole cast 

and crew who worked on the film were part 

of that scene and had their own experience 

of what the world is like. This makes the film 

authentic and real. 

This was very important to me – because 

I knew that with a professional crew I 

wouldn’t have been able to come so close 

to the essence of the subject. The film 

speaks for itself and sends a message to 

the viewer that there are problems in youth 

culture. 

There are many prejudices against people 

from the hip-hop scene and I wanted to 

show that if you take a close look you can 

see the strength of the ‘street’ creativity. 

Film 

Film 

76 77

Packed like Sardines 

Packed like Sardines 

REŽISSÖÖR: Stella Salumaa 


RIIK: Eesti 

KIRJELDUS: Stella Salumaa animeeritud 

lühifilm on mehest, kes elab suletud kilukarbis. 

Ta eelistab üsindust ja ihaleb oma 

enda ruumi järele, niisiis üritab ta põgeneda 

- kuid elu väljaspool ei ole lihtne; massid 

leiavad ta alati üles. Lõpuks otsustab ta 

tagasi karpi minna, kuid muuta selle koha 

tähendust. 

ARTISTIC DIRECTOR: Stella Salumaa 

INSTITUTION: Eesti Kunstiakadeemia / 

Estonian Academy of Arts 


PROJECT DESCRIPTION: Stella Salumaa’s 

animated short is about a man who lives 

packed away inside a sardine tin. He wants 

to be alone and have his own personal 

space, so he tries to escape – but in the 

world outside it’s not easy; the crowd 

always finds him. In the end he decides to 

go back to the tin, but to change the meaning 

of the place. 

ARTISTIC STATEMENT: My film is about 

living inside a big mass of people and not 

having any free space for only yourself – it’s 

about having no privacy. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Minu film on elust 

suures inimmassis ja sellest, kuidas inimestel 

ei ole ruumi, mis oleks vaid nende päralt 

- see on privaatsuse puudumisest. 

Film 

Film 

78 79

Smile 

REŽISSÖÖR: Chloe Rodham 

ASUTUS: Farnhami Loomekunstiülikool 


KIRJELDUS: Smile on lühike stop-motionfilm, 

mille tegevus toimub tsirkuses. See on 

mittetoimuv armastuslugu kahest heidikust, 

akrobaadist ja klounist, kes on oma rollis 

kinni ning ei suuda etendatud romantikat 

tegelikkuseks muuta. Neid vaadatakse kui 

esinejaid, kuid samas ka nagu tavaliste 

tunnetega tavalisi inimesi. Loo arenedes 

hakkavad osalised pikkamööda nägema ka 

etendajate endi maski taha. 

Filmi erilisus peitub traditsioonilise nukufilmi 

ja käsitsi maalitud taustade koosluses. 

See eriline käsitsi tehtud stiil loob hämara, 

intrigeeriva ja maagilise atmosfääri. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Tahtsin selles projektis 

suhete, emotsioonide ja isiksuste esile 

toomiseks proovida stop-motion-tehnikat. 

Tahtsin luua tegelaskujud, kellega vaataja 

saab suhestuda. Filmi tegemisel oli kõige 

nauditavamaks läbi visuaali ja tegevuspaiga 

abil atmosfääri loomine. Naeratuse puhul oli 

tõeliseks katsumuseks dialoogi kasutamata 

tunnete ja tegelaste segaduse edasi andmine, 

meeleolu ja narratiivi kujundamisel 

mängis väga olulist rolli kindlate värvide 

kasutamine. 

Tegelaste stiil, kostüümid ja tegevuspaik on 

pärit 1920. aastatest. Detailidele tähelepanu 

pööramine oli eesmärgi saavutamiseks 

ülimalt oluline. Mind tõmbas retro poole, 

kuna see on miski, mida igapäevaselt ei 

näe, ning sellel on väga suur mõju kogu loo 

romantilisele küljele. Praegune trend stilistikas 

on väga puhas, lame ja kaubanduslik, 

ja kuigi ma olen kasutanud arvutitehnikaid 

koos stop-motion’iga, on filmi üldmulje siiski 

meeldivalt käsitöölik. 

Smile 

ARTISTIC DIRECTOR: Chloe Rodham 

INSTITUTION: The University of the 

Creative Arts Farnham 


PROJECT DESCRIPTION: Smile is a short 

stop-motion film set in the circus ring. It is a 

dysfunctional love story between two misfits, 

an acrobat dancer and a clown, fixed in 

their character roles and unable to translate 

their performed romance into reality. The 

story looks at them as performers, but 

also as real people with ordinary emotions. 

As the narrative unfolds, the characters 

gradually begin to see behind the façade of 

their performance personae. 

The unique look of the film was achieved by 

compositing traditional puppet stop-motion 

with hand-painted backgrounds. This 

distinctive handmade style creates a dark, 

intriguing and magical atmosphere. 

ARTISTIC STATEMENT: With this project 

I wanted to experiment with using a stopmotion 

technique to portray relationships, 

emotion and personality. I wanted to create 

characters that the viewer can engage with. 

The most enjoyable aspect of filmmaking 

for me is creating the atmosphere through 

the visual appearance and setting. With 

Smile the challenge was to convey the 

complex feelings and confusion of the 

characters without the use of dialogue 

and using specific colours was particularly 

important in setting the mood and shaping 

the narrative. 

The styling of the characters, costume 

and location all have a 1920s feel. The 

attention to detail was crucial to the look 

I wanted to achieve. I was drawn to the 

retro look because it’s something that 

you don’t really see every day and it 

contributes to the romance of the storyline. 

The current trend in styling is very clean, 

flat and commercial and although I have 

used computer techniques mixed with the 

stop-motion, overall the film is appealingly 

handcrafted. and to defend an intuitive and 

global understanding over just a logical and 

reasonable approach. 

Film 

Film 

80 81

Ticho 

Ticho 

REŽISSÖÖR: Slavomir Zrebny 

NÄITLEJA: Josef Rigo 

ASUTUS: Bratislava 

Lavakunstiakadeemia 

RIIK: Slovakkia 

KIRJELDUS: Draama, komöödia ja ulme 

piire ületades on Slavomir Zrebny Ticho 

lühifilm mehest, kes otsib vaikust. Ükskõik 

kuhu ta ka läheks, leiab ta rahu asemel 

müra ja meelehärmi - kuni ta lõpuks taipab, 

et ainus koht, kus on võimalik vaikust leida, 

on tema enda sisemaailm. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Me tahtsime 

teha filmi, mis näitaks ühel inimesel lasuvat 

sotsiaalset survet ja tema soovi leida enda 

identiteet. Saades lõpuks aru, et seda 

saab teha vaid enda sisse vaadates. Filmi 

viimast osa võib kirjeldada kui stiliseeritud 

kafkalikku groteski, milles on ka orwellilikke 

ulmeelemente. Minu arusaam filmist on, 

et vaikusest, milles ei teadvustata Jumala 

kohalolekut, saab türannia. 

ARTISTIC DIRECTOR: Slavomir Zrebny 

ACTOR: Jozef Rigo 

INSTITUTION: Vysoká Skola Múzickych 

Umení v Bratislave / Academy of 

Performing Arts Bratislava 

COUNTRY: Slovakia 

PROJECT DESCRIPTION: Crossing the 

genres of drama, slapstick and science 

fiction, Slavomir Zrebny’s Ticho is a short 

feature film about a man in a search of 

silence. Everywhere he goes in search of 

peace he finds noise and annoyance – until 

he sees that the only place he can find 

silence is his own inner world. 

ARTISTIC STATEMENT: We wanted to make 

a film that depicted the social stresses piled 

on a single human being and showed also 

his desire to find his own identity. In the 

end, gaining insight into his inner self is the 

only way. The final shape of the piece might 

be described as a stylised Kafka-esque 

grotesque with Orwellian sci-fi elements. 

My personal interpretation of the film is that 

silence without awareness of God’s presence 

becomes a tyranny. 

Film 

Film 

82 83

The New 

and the 

Other 

ARTISTIC DIRECTOR: Joseph Carauna 

INSTITUTION: University For the 

Creative Arts Farnham 


PROJECT DESCRIPTION: Joseph Carauna’s 

The New and the Other is an animated 

film about a confined community – one 

where the inhabitants are set in their habits 

and live life to a stagnant routine. 

When one man ventures outside, into the 

unknown, he experiences great insight. 

He returns to his world to share the experience 

but the other villagers are shocked 

and dismayed. They run back frightened 

to what they usually do as if nothing else 

exists, denying anything other than their 

own, small world. The main character is 

surprised by their wilful ignorance and he 

chooses to leave again, to learn more and 

explore, leaving his old life behind. 

The New 

and the 

Other 

REŽISSÖÖR: Joseph Carauna 

ASUTUS: Farnhami Loova 

Kunsti Ülikool 


KIRJELDUS: Joseph Carauna The New and 

the Other on animatsioon piiratud kogukonnast 

- sellisest, mille elavad seal tagurlikult 

rutiinset ja harjumustega palistatud elu. 

Kui üks mees läheb seiklema, teadmatusse, 

kogeb ta midagi suurt. Ta läheb tagasi, 

et kogetut jagada, kuid külaelanikud on 

šokeeritud ning kohutatud. Nad ruttavad 

ehmunult tagasi tegema seda, mida nad 

on harjunud tegema, nii nagu midagi muud 

ei olekski, eitades kõike peale nende endi 

väikese maailma. Peategelane on nende 

põikpäisest ükskõiksusest üllatunud ja 

otsustab lahkuda, et õppida ja avastada, 

jättes oma vana elu seljataha. 

KUNSTILINE EESMÄRK: “Küllalt tihti on inimene 

enda rutiini “kastis” kinni, tal on seal 

mugav, kuna kõik on tuttav ja teada. Tihti 

õpib ta mõne mõttega elama ja muutub ise 

selleks, pärandades selle ka oma lastele. 

Rutiin hakkab elama oma elu, mis näib 

püsivat ja on muutuste suhtes immuunne. 

Mis aga juhtub, kui keegi on piisavalt uudishimulik, 

et minna kastist välja, et avastada, 

õppida, lasta end mõjutada teistest vaatenurkadest, 

mõtetest, asjade teist moodi 

tegemistest ja teistest värvidest? Kui nad 

tulevad tagasi, et jagada uut tõde ja uusi 

vaatenurki, saab uudsusele osaks hirmusegane 

eemaletõukamine, kuna see seab kõik 

vana ja kriitikavabalt iseenesestmõistetava 

kahtluse alla.“ 

ARTISTIC STATEMENT: Quite often man is 

confined by the ‘box’ of his routines, comfortable 

with what is familiar and known. 

Very often man learns to live with an idea 

and becomes the idea itself, passing it to 

his children. The routine mindset acquires 

a life of its own that seems to sustain itself 

and is largely resistant to change. 

What happens when someone is curious 

and ventures out of the box to discover 

more, to know more, to bathe in the light of 

other perspectives, other ideas, other ways 

of doing things, other colours? When they 

return to share the new truth and the new 

light, the novelty is confronted with fear and 

rejection as it challenges certainty and the 

uncritical taken-for-granted view. 

Film 

Film 

84 85

MENU 

REŽISSÖÖR: Daniel Djamo 

ASUTUS: Bukaresti Riiklik Kunstiülikool 

RIIK: Rumeenia 

KIRJELDUS: MENU on Daniel Djamo film 

naisest, kes teda kasvatas, ja osa suurest 

video- ja fotoprojektist “Buni”, mis koosneb 

160 tunnist filmitud materjalist ja umbes 

500 fotost. 

Kuigi Djamo ja projekti keskmes olev naine 

ei ole sugulased, oli ta Djamole rohkem kui 

ema eest. 2009. aastal hakkas Djamo teda 

filmima ja pildistama, et proovida aru saada, 

mida “lahkumine” tähendab, ja ühtlasi 

selleks, et ema vananemist dokumenteerida 

ja surematuks muuta. 

Varsti sai sellest nagu viimane päevik, 

viimane asi, mille jätab armastatule maha 

naine, kellel on süvenev pärasoole vähk ja 

suhkruhaigus.“ 

KUNSTILINE EESMÄRK: Ma alustasin 

“Buni” projekti, sest ma ei teadnud, kuidas 

kaotusega toime tulla. Mingi aja jooksul 

pidin ma tema eest hoolitsema täiesti üksi. 

Kõik see muutis minu suhtumist vananemisse 

ja surma. See jättis minusse jälje. Ma ei 

osanud oodata, et võin kunagi näha kedagi 

väga lähedast aeglaselt mu silme ees 

suremas. Tema on see, kes oli minu jaoks 

kõige olulisem - kuigi me ei olnud sugulased. 

Ma hakkasin tema elu salvestama, sest 

ma ei teadnud, mida teha. Ma teadsin, et 

jään temast ilma, ja et mulle ei jää peaaegu 

ühtegi pilti tema vanaduspõlvest. Ma kartsin 

tema kaotamist väga - tahtsin nii väga, et 

ma saaks kätte kõik, mis temast veel võimalik 

jäädvustada oli. Kui ta oli juba väga 

vana, ei tahtnud ta, et teda pildistataks ega 

filmitaks, sest ta arvas, et ta on inetu. Pärast 

seda, kui rääkisin talle, miks ma seda kõike 

teen, lubas ta mul end jäädvustada. 

MENU 

ARTISTIC DIRECTOR : Daniel Djamo 

INSTITUTION: Universitatea Națională 

de Arte București / Bucharest National 

University of the Arts 

COUNTRY: Romania 

PROJECT DESCRIPTION: MENU is Daniel 

Djamo’s film about the woman who raised 

him, and part of the larger video and photography 

project Buni, which collects 160 

hours of filmed material and around 500 

photographs. 

Although Djamo and the woman at the 

centre of the project are not related, she 

was more than a mother to him. In 2009 he 

started to record her, in photography and 

video, to try and understand what it might 

mean to ‘pass’, and to try to document and 

immortalise the process of ageing. 

It soon became like a last journal, the only 

thing left of a loved one, as she developed 

colorectal cancer and diabetes. 

ARTISTIC STATEMENT: I started the Buni 

project because I didn’t know how to handle 

loss. For a period of time, I had to take 

care of her all by myself. That truly changed 

the way I understood ageing and death. It 

marked me. I didn’t expect I would ever see 

a close one slowly dying right before my 

eyes. She is the one that I felt closest to – 

even though we were not related. I started 

recording her life because I didn’t know 

what else to do. I was aware that I would 

lose her and that I would be left with almost 

no visual records of the way she was after 

she got old. I was so afraid I would lose her 

– so I wanted to catch everything there was 

left to capture about her. Ever since she got 

really old she didn’t want anyone to take her 

picture, because she thought she was ugly. 

After I told her why I wanted to do this, she 

allowed me to keep a record of her. 

Film 

Film 

86 87

Karet 

REŽISSÖÖR: Shira Pinczuk 

ASUTUS: Winchesteri Ulikool, 

kunstiteaduskond 


KIRJELDUS: Samariitlased on sama vanad 

kui piibel. Kuid madala iibe ja nende naiste 

vähesuse tõttu, kes oleks valmis Jumala 

nimel rasket elu elama, on neil alati oht 

välja surra. Karet ehk Väljajuurimine, on 

karmim karistus neile, kes piibli järgi ei ela. 

Naised, kes ei nõustu peresiseste abieluga 

jäetakse maha ja kogukond unustab nad. 

Yali, samariitlasest kahe lapse ema, on 

valinud enda elukaaslaseks Iisraeli juudi, 

ning oma kogukonnast ära läinud. Nii tehes 

on ta pööranud samariitlaste kommetele 

selja, kuid tal on raske leppida oma pere/ 

kogukonna, ja võib-olla ka oma tõelise 

identiteedi kaotamisega. 

Karet 

ARTISTIC DIRECTOR : Shira Pinczuk 

INSTITUTION: The University 

of Winchester, Faculty of Arts 


PROJECT DESCRIPTION: Samaritans are 

as old a community as the Bible itself. But 

the risk of extinction is always upon them, 

due to a low birth rate and a lack of women 

willing to endure the hardship of a life in the 

name of God. Karet, or Extirpation, is extreme 

ostracism used to punish those who 

fail to live by the rule of the Bible. Those 

women who refuse inside marriages are left 

behind and erased from the community’s 

memory. Yali, a Samaritan mother of two, 

has chosen an Israeli-Jew as life partner, 

and left the community. She has apparently 

turned her back on the impositions of the 

Samaritan way but she struggles to come 

to terms with the loss of her family/community 

and, perhaps, her true identity. 

ARTISTIC STATEMENT: Israel is a land of 

contrasts where life is uncompromising 

as only tradition and necessity can be. 

Through millennia, Jews, Palestinians, 

Christians and Samaritans have shared 

a little piece of land and a long history. I 

came to know the Samaritans through their 

unique position in the Israeli-Palestinian 

conflict: caught in-between, in the folds of 

history and geography. For this film I decided 

to focus on their practice of arranged 

marriages and interfamily unions, which 

are necessary to maintain unity and defy 

assimilation. I left them to tell their story 

and let their graphic rituals set the tone of 

the film, but I also tried to tell the story of 

a woman, of her courage and resilience, 

through a long interview. The climax comes 

when Yali, facing the shortcomings of her 

life, comes to question the simple dilemma 

whether she has paid for her new-found 

freedom with her happiness. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Israel on vastuolude 

maa, kus elu on nii kompromissitu 

kui üks traditsioon võib olla. Aastatuhande 

jooksul on juudid, palestiinlased, kristlased 

ja samariitlased jaganud maad ja pikka 

ajalugu. Sain teada, kes samariitlased on, 

kui kuulsin nende erilisest rollist Iisraeli- 

Palestiina konfliktis: nad on kahe vahel nii 

ajalooliselt kui ka geograafiliselt. Selles 

filmis keskendun nende sundkokkuviimisele 

rajatud ja perekonnasisesele abielutraditsioonile, 

mis on ühtsuse säilitamiseks ja 

assimilatsiooni tõrjumiseks väga olulised. 

Ma lasin neil rääkida ja nende graafilistel 

rituaalidel filmi meeleolu seada, kuid ühtlasi 

tahtsin ma rääkida ühe naise lugu, tema 

julgusest ja lõputust optimistist. Filmi haripunktis 

näeb Yali oma elus puudujääke, 

ning üritab leida vastuse küsimusele - kas 

ta on maksnud oma leitud vabaduse eest 

õnnega, mis tal oli? 

Film 

Film 

88 89

Subliminal Mind 

REŽISSÖÖR: Alya Manzart 

KIRJELDUS: Alya Manzarti Subliminal Mind 

ESINEJAD: Kali Retallack, Leif Helland, on kolmeminutiline mustvalge tantsufilm, 

Ashleigh Renee Perrie 

mis näitab mänguliselt ühe tütarlapse 

ASUTUS: Victoria KunstiKolledž 

mõttemaailma eri tasandeid. Alateadvuses 

RIIK: Austraalia 

toimuv on pandud tantsu, kus tantsijate 

elu koosneb sümboolsetest elementidest. 

Alateadlikul on siin oma koht, see käib me 

kannul ja muudab mälu. See unistab, ronib, 

ja kukub alateadliku mõttemaailma vette. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Tantsijana olin 

ma huvitatud sellest, mis asub meie mõttemaailma 

pinna all, selles tabamatus 

vesises reaalsuses, mis elab meie teadlike 

piiride taga. See isiklik alateadlik reservuaar 

tantsib teadlikule mõttemaailmale 

õige lähedale, oodates, et teda kuuldaks 

ja nähtaks. Ma arvan, et tants näitab filmis 

kõige paremini meie suurt suurte tunnetega 

sisemaailma - see on üüratu ja impulsse 

täis, see on paljude meie mõtete, tunnete 

ja käitumismustrite salajaseks algeks. Meid 

kõiki nähakse selles liikumises, kus ei ole 

vaja liikuda ei edasi ega tagasi, ja sellele 

alalhoitud instinktile tuginedes me oma elu 

üles ehitamegi. 

Subliminal Mind 

ARTISTIC DIRECTOR : Alya Manzart 

PROJECT DESCRIPTION: Alya Manzart’s 

Performers: Kali Retallack, 

Subliminal Mind is a black-and-white 

Leif Helland, Ashleigh Renee Perrie 

three-minute dance film that offers a playful 

INSTITUTION: Victorian College of the Arts insight into the layers of a girl’s mind. The 

COUNTRY: Australia 

movement of the subconscious is depicted 

in dance, with characters who live through 

symbolic elements. Here, the subconscious 

has its own place, shadowing us, reworking 

the memory. It dreams, it climbs, it falls into 

the water of the subliminal mind. 

ARTISTIC STATEMENT: As a dancer I 

was fascinated with representing what 

lies beneath the surface of our mind, this 

watery elusive realm that lives beyond 

our conscious boundaries. This personal 

unconscious reservoir dances into the veil 

of the conscious mind, wanting to be seen 

and heard. I think dance on film best animates 

this vast hidden inner world of strong 

feelings – this continuous stream of content 

and flow of impulses, this secret source of 

much of our thought, feeling and behaviour. 

We are all caught up in this movement, 

needing no forward or backwards, building 

a life from this underlying instinct. 

Film 

Film 

90 91

Opening Performance of 

NEU/NOW LIVE: 

ENTRANCE WITH CHARGE: 

Two girls smoke a cigarette 

in only 30 seconds 

KOREOGRAAFID ja TANTSIJAD: 

Les filles Föllen (Tuixén Benet & 

Margherita Bergamo) 

ASUTUS: Barcelona Provintsinõukogu 

Teatriinstituut 

RIIK: Hispaania 

KIRJELDUS: Ümbritsetuna välimusekesksest 

ühiskonnast otsustavad kaks naist 

mängida mängu, mille eesmärgiks on välja 

selgitada, kui kaugele saab vaid välimusele 

toetudes minna. ENTRANCE WITH CHAR- 

GE viib publiku eksiteele ja suunab nende 

tähelepanu vastanditele: kirg ja eemale 

lükkamine, nauding ja häbi, nautimine ja 

lootus, armastus ja vägivald. Paljastatakse, 

kes esinejad tegelikult on: kaks ilusat 

tüdrukut, kes saavad tähelepanu, sest nad 

on sellega harjunud; kaks head inimest, kes 

tänu oma kaunile välimusele, meeldivale 

naeratusele ja värvitud juustele on kujud, 

milles on varjatult ja vaikimisi ka tumedam 

ja haavatavam pool. 

Etenduse kõige olulisem vahend on tants. 

See on töö, mis peegeldab liikumist, mis 

tuleneb esinejate erinevast karjäärist 

esineja ja koreograafina, ja mis on seotud 

1950ndatest päris sigarette suitsetavate 

tüdrukutega; see esteetika viis nad 

kabareesse tööle: paljad jalad ja mustatud 

naiste töö… 

Show püüab publikut segadusse ajada 

ning januneb nende osavõtu järele; 

esinejad paluvad nende abi, ja vastutasuks 

lõbustavad ja meelitavad nad neid. Publik 

tunneb ennast etenduse osana, kuigi samal 

ajal tunnevad nad ennast ka reedetud 

ja eelarvamuste orjana, mis paneb neid 

inimesi usaldama ainult selle pärast, et nad 

on ilusad. 

Nendele peegeldustele põhinedes uurivad 

esinejad enda isiksust ja tantsijate füüsilist 

tööd, mis on nende välimusega vastuolus. 

Nad küsivad endilt, mis sundis neid reageerima 

füüsiliselt või isegi vägivaldselt; millised 

reaktsioonid meilie meeldivad; kuidas me 

näitame agressiivsust ja vastuolulisust välja; 

keda need reaktsioonid mõjutavad. Nad 

analüüsivad, reageerivad ja eksisteerivad 

nendega koos. 

KUNSTILINE EESMÄRK: Meil on erinev 

elukäik ja ajapikku oleme leidnud, et meil on 

ühiseid huvisid, mis ajendasidki meid ühist 

projekti tegema. Meil mõlemal oli soov ja 

vajadus ennast ümber kujundada, ennast 

näidata, ise lõbutseda ja teisi lõbustada. 

Meie oskustepagasis on ühiseid jooni ja 

asju, mis on väga erinevad; me mõlemad 

mängime oma tugevustega. 

Projekti motiveerisid tegema isiklikud asjad: 

meie trupp Les filles Föllen vastab kõige 

pealt oma kahe looja vajadustele. Meie tööd 

mõjutab ka meid ümbritseva ühiskonna 

hetkeseisund, ühiskond, mis pakub loominguseemnetele 

vägagi viljakat maad; teisest 

küljest võib seda näha ka tiheda metsana, 

millest on võimalik läbi murda. Ühiskond on 

nii meie tööde aines kui ka publik. 

Tantsu ja esituskunsti tudengitena töötame 

liikuvate kehadega usus ja lootuses, et tantsust 

saab kunstidistsipliin, ja et sellest saab 

tulevikus aru ka tavaline publik. Kõik võivad 

tantsuga tegeleda ja muidugi on tants ka 

meelelahutus. 

Me oleme kaks naist, ja naistena rõhutame 

me pidevalt, et naiselikkus on sotsiaalne, 

füüsiline ja seksuaalne valik… kuid meie 

enda vaatenurgast nähtuna. 

CHOREOGRAPHERS and DANCERS: 

Les filles Föllen (Tuixén Benet & 

Margherita Bergamo) 

INSTITUTION: Barcelona Provincial 

Council Theatre Institute 

COUNTRY: Spain 

PROJECT DESCRIPTION: Surrounded by 

a society dazzled by appearances, two 

women decide on a game to see how far 

they can get on looks alone. ENTRANCE 

WITH CHARGE deceives the public and 

takes their attention to opposite extremes: 

desire and rejection, pleasure and shame, 

enjoyment and hope, love and violence. 

The performers are revealed for what they 

really are: two pretty girls who get attention 

because that is what they are used 

to getting; two good people who, through 

their attractive appearances, pleasant 

smiles and dyed hair, have bodies in which, 

by default, there is a dark and necessarily 

vulnerable part. 

The performance’s most important tool is 

dance. It is a work that reflects on movement, 

emerging from the artists’ different 

careers as performers and choreographers, 

and connected by the aesthetic of cigarette 

girls from the 1950s – an aesthetic that led 

them to cabaret: bare legs and denigrated 

women’s work... 

The show aims to distract the public and 

requires their participation; the performers 

ask for their help, and in return they entertain 

and delight. The audience feels part of 

the action, while at the same time feeling 

deceived, and enslaved by a prejudice 

that makes them put their trust in a person 

merely because they are beautiful. 

Based on these reflections, the artists 

investigate their own personae and physical 

work as dancers in contradiction with their 

external appearances. They ask themselves 

which situations lead us to react in 

a physical way, or to react violently; which 

reactions we like; how we outwardly show 

feelings of aggression and contradiction; 

who these reactions affect. They analyse, 

react and coexist. 

ARTISTIC STATEMENT: We come from two 

different life situations, and over time we 

found we had shared interests that would 

lead us to venture into a joint project. We 

both had the desire and the need to transform 

ourselves, to exhibit ourselves, to have 

fun and amuse others. We share some 

similar skills in our arsenal and have others 

that are very different; we both play to our 

strengths. 

The motivations for starting up this project 

are personal: our company Les filles Föllen 

answers first the needs of its two creators. 

Our work is stimulated also by the state 

of the society we live in, a society which 

provides fertile ground to sow the seeds 

of creation; or that can be seen as a dense 

forest through which a path might be made. 

Society is both the subject and the audience 

of our works. 

Dance and performance students, we work 

with our bodies in movement in the belief 

and hope that dance becomes normalised 

as an artistic discipline on the artistic 

scene, and that it becomes understood as 

such by the general public. Dance is an accessible 

practice and it is entertainment. 

We are two women, and as such we constantly 

claim femininity as a social, physical, 

sexual choice... but from our point of view. 

92 93

Tänusõnad 

Acknowledgements 

Oleme teile väga tänulikud: 

Juhtgrupp: 

Paula Crabtree, Bergeni Riikliku Kunstiakadeemia rektor 

Anthony Dean, Winchesteri Ülikooli dekaan, juhtgrupi esimees 

Marje Lohuaru, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia välissuhete prorektor 

Francesco Beja, ESMAE (Porto Polütehnikumi Muusika ja Etenduskunstide Kool) president 

Carla Delfos, ELIA tegevdirektor 

Ute Kohlmann, ELIA projektijuht 

We are grateful for the generous support of: 

The Steering Group: 

Paula Crabtree, Rector Bergen National Academy of the Arts 

Anthony Dean, Dean of Faculty, University of Winchester, Chair of Steering Group 

Marje Lohuaru, Vice Rector International Relations, Estonian Academy of Music and Theatre 

Francisco Beja, President of ESMAE from Porto Politecnico, School of Music and Performing Arts 

Carla Delfos, ELIA Executive Director 

Ute Kohlmann, ELIA Project Manager 

Organisatsioon: 

Ute Kohlmann, ELIA projektijuht 

Paula Toomel, produktsiooni juht 

Adina Ochea, ELIA assistent 

Peter Meelker, ELIA praktikant 

Gopublic, www.neunow.com veebiarendus 

Organisation: 

Ute Kohlmann, ELIA Project Manager 

Paula Toomel, Production Manager 

Adina Ochea, ELIA Project Assistant 

Peter Meelker, ELIA Intern 

Gopublic for the development of the www.neunow.com website 

Eriline tänu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiale, Marje Lohuarule ja Paula Toomelile. 

Extra thanks to the Estonian Academy of Music and Theatre, Marje Lohuaru and Paula Toomel. 

94 95

Lisateabe saamiseks võtke palun ühendust: 

For more information please contact: 

ELIA – European League of Institutes of the Arts 

Ute Kohlmann 

Projektijuht 

Beulingstraat 8 

1017BA Amsterdam, 

Holland 

ELIA – European League of Institutes of the Arts 

Ute Kohlmann 

Project Manager 

Beulingstraat 8 

1017BA Amsterdam, 

The Netherlands 

Kujundus: 

Design: 

AD dizainas, Vilnius 

Kataloogi kujundus 

AD dizainas, Vilnius 

Catalogue design 

Gopublic 

Veebilehe kujundus ja arendamine 

Gopublic 

Design and development of the website 

Toimetajad: 

John Ellingsworth 

Aurelius Arts 

Editors: 

John Ellingsworth 

Aurelius Arts 

Tõlge: 

Tiina Meos 

Translation: 

Tiina Meos 

Trükitud Tallinnas, 2011 

Printed in Tallinn, 2011 

96 97

Festival ei oleks toimunud, kui meid ei oleks heldelt toetanud: / 

The festival could not have taken place without the generous support of: 

Tänud järgnevatele saatkondadele Eestis/ 

Thanks to the following embassies in Estonia: 

This work programme has been funded with support from the European Commission. This publication reflects 

only the views of the author, and the Commission cannot be held responsible for any use which may be made 

of the information contained therein. 

Embassy of Spain 

Embassy of Sweden 

Embassy of Belgium 

Austrian Embassy 

Embassy of the Federal Republic of Germany 

Embassy of Ireland 

Embassy of the Republic of Poland 

Embassy of Finland 

Royal Norwegian Embassy 

 

 

 

Embassy of 

Ireland in 

Estonia 

Belgia Kuningriigi Suursaatkond 

98 99

l iv e tallinn 2011 - Elia

Create successful ePaper yourself

Delete template?

Save as template?