R-ANTIK - The European Library
R-ANTIK - The European Library R-ANTIK - The European Library
ja alates 1891. aastast päevaleheks, kõik teisedlehed aga ilmusid nädalalehtedena. „Postimees"jäi ainsaks tihedamini kui kord nädalas ilmuvaksajaleheks sajandi lõppaastani, mil „UusAeg" Tallinnas hakkas kaks korda nädalasilmuma, kui mitte arvestada katsetamisi „Valgusega"1883. ja 1884. aastal, mida taheti muutakolm korda ja koguni iga päev ilmuvaks ajaleheks.Alles uue sajandi algul seltsib „Postimehele"juba teisigi päevalehti. Tartus ilmusveel Ado Grenzstein'i poolt 1881. a. lõpul asutatud„Olevik", mis asutaja toimetusel sajandi80-ndate aastate lõpuni oli parim eesti rahvuslikajaleht. Kui aga Hermann „Perno Postimehe"Tartu tõi ja seda peagi kolm korda nädalas väljaandma hakkas, koondades enda ümber eestiharitlasi, jäi „Olevik" tagaplaanile ja muutusesialgu kindlusetuks ning pööras end 1890. a.paiku täielikult venestamisvoolu järgi.Tallinnas oli peale „Virulase" teiseks leheks„Valgus", mille asutas 1880. a. lõpul Rakveres„Kalevipoja" selts ja mis M. Lindenberg'i toimetuselilmus 1881. a. augustini. Järgneval aastalJ. Kõrv tõi „Valguse" Tallinna, kus seda väljaandis 1906. aastani. Kõrv katsetas „Valgust"Tallinnas kohe muuta kaks ja kolm korda ilmuvaksajaleheks, kuid see ei õnnestunud.Kõrv oma „Valgusega" sihtis kohe algusestpeale venestamispoliitika toetamisele ja propageerimisele,erinedes tunduvalt oma kolmestkaaslasest: Grenzsteini „Olevikust". Hermanni„Postimehest" ja Järve „Virulasest". Temaintriigide ja võtete läbi sunniti teine Tallinnaajaleht „Virulane" seisma ning selle toimetajasaadeti välja. Üheksakümnendail aastail püüabGrenzstein oma „Olevikuga" asjatult „Valgust"ületada venemeelsusele Tallinnas ilmuvaistlehtedest oleks veel nimetada „Tallinna Sõpra"(1879—1895) ja „Ristirahva Pühhapäeva Lehte"(1875—1919). Esimene asutati mõisnikkude toetuselvastukaaluks Jakobsonile, kuid see lehtei pääsenud mõjule. Samuti püüdis „RistirahvaPühhapäeva Leht" teha opositsiooni rahvuslikkeküsimusi esirinda seadnud ajalehtedele.gestaltete ihn 1891 zur Tageszeitung um. währendalle anderen Zeitungen noch als Wochenblättererschienen. Abgesehen von den 1883und 1884 missglückten Versuchen, den „Valgus"dreimal wöchentlich ja sogar täglich herauszubringen,blieb der „Postimees" bis zumAusgang des Jahrhunderts, als in Tallinn die„Uus Aeg" zweimal wöchentlich zu erscheinenbegann, die einzige mehr als einmal in derWoche erscheinende Zeitung. Erst mit dem Beginndes neuen Jahrhunderts traten ihm auchandere Tagesblätter an die Seite. Tartu besassausserdem noch die Ende 1881 von Ado Grenzsteingegründete „Olevik", die bis zum Endeder 80-er Jahre unter der Leitung ihres Gründerseines der bestgeleiteten nationalen estnischenBlätter war. Dann aber führte Hermannden „Perno Postimees" nach Tartu über undwusste die estnischen gebildeten Kreise umsein Blatt zu scharen, das er zudem alsbalddreimal wöchentlich erscheinen liess. Die„Olevik" war dem nicht gewachsen und wurdein den Hintergrund gedrängt; in ihrer politischenOrientierung wurde sie unsicher und unbeständigund lenkte 1890 gänzlich in das Fahrwasserder Russifizierung ein.Tallinn hatte neben dem „Virulane" als zweitesBlatt das „Valgus", das Ende 1880 in Rakverevon der Gesellschaft „Kalevipoeg" gegründetworden war und hier unter der RedaktionM. Lindenbergs bis zum August 1881 erschien.Im folgenden Jahr führte J. Kõrv dasBlatt nach Tallinn über, wo es sich bis 1906 haltenkonnte. Kõrv versuchte in Tallinn sogleichdas „Valgus" zwei- ja dreimal wöchentlich herauszubringen,doch gelang ihm dieses nicht.Von Anfang an befürwortete und propagierteKõrv in seinem „Valgus" die Russifizierungspolitik;das Blatt unterschied sich somitspürbar von seinen Zeitgenossen, derGrenzsteinschen „Olevik", dem Hermannschen„Postimees" und dem Järvschen „Virulane".Den Intriguen und Schlichen Kõrvs fiel dasandere tallinnsche Blatt „Virulane" zum Opfer:es wurde behördlich geschlossen und seinSchriftleiter ausgewiesen. In den 90-er Jahrensetzte auch Grenzstein seinen Ehrgeiz darein,in seiner „Olevik" die Russenfreundlichkeit des„Valgus" noch zu überbieten. Er hatte aber keinenErfolg. Von den anderen tallinnschen Zeitungenwären noch zu nennen der „TallinnaSõber" (1879—1895) und das „Ristirahva PühhapäevaLeht" (1875—1919). Jener wurde mit Unterstützungder Gutsbesitzer als Gegengewichtgegen Jakobson gegründet, doch konnte erkeinen spürbaren Einfluss gewinnen. Ebensobemühte sich das „Ristirahva Pühhapäeva Leht"in Opposition gegen die völkisch eingestelltenZeitungen zu treten.aa i -—
Edasi näeme veel väljaspool Tartut ja Tallinnatjärgmisi ajalehti: „Kündjat" (1882—1891)Riias, J. Reinwald'! poolt asutatud „Virmalist"Peterburis (1887), sama lehte juba aasta järelNarvas ja lõpuks 1899. aastast „Uue Aja" nimeall Tallinnas, kus see peatselt hakkab ilmumakaks korda nädalas, ja „Saarlast" Kuressaares(1884—1910). Ning lõpuks sajandi lõpul (1897.aastast) näeme ka Ameerika eestlastel omahäälekandjat „Eesti Amerika Postimeest". Needlehed olid vaid kohaliku iseloomuga, tõid ainultteateid ja jätsid rahvusküsimused kas hoopispuudutamata või märkisid neid tagasihoidlikult2i).Kesksemate väljaannetena tuleb hinnata läinudsajandi eesti ajalehtedest Jakobsoni„Sakalat" ja teatava ajavahemiku järel „Postimeest",viimast osalt juba K. A. Hermann'i,eriti aga Jaan Tõnissoni toimetusel. Kuidka teised ajalehed on kaasa aidanud õige suurestieesti kultuurielu ja iseteadvuse arengule.(Üksikasjalisem ülevaade ajakirjandusest jaselle tähendusest eesti vaimses arengus onkäesoleva töö autorilt ilmunud koguteoses„Raamatu osa Eesti arengus" 1935, lk. 246—263.)Ajalehtede kõrval on läinud sajandil ka jubaajakirju. Esimeseks sellesarnaseks oli „M e e -1 e j a h u t a j a, piltidega kaunistatud Eesti kirjanduseajaleht õpetliku ning ajaviitliku sisuga"(hiljemini: „Meelejahutaja, Eesti perekonnaõpetlik ja lõbus nädalakiri"), mis ilmus 1879.—1887. a. Edasi on tähelepanuväärsemad teaduseja juttude ajakiri „Oma Maa" (1884—1891),kuukiri eesti muusika edendamiseks „Laulu jaMängu Leht" (1885—1897), põllutöö, karjakasvatamise,mesilastepidamise , käsitöö jaaianduse ajakiri „Põllumees" (alates 1895. aastast)ja perekonnaleht „Linda" (alates 1887. aastast).Peale iseseisvate ajakirjade ilmus ka ajalehtedekaasandeina ajakirjataolisi perioodilisilisasid: „Perno Postimehe" „lissa-kirri" „Pagganatteö ja koit" (1861—1864). „Eesti Postimehhejuttotubba" (1863. aastast alates), „Eesti Postimehelisaleht" (1871. aastast alates), „Eesti Põllumees"(1868—1889). „Eesti Postimehe" Muusikalisaleht (1882—1901) ning lõpuks „ „Valguse"Põlluteadusline lisaleht" (1895. aastast alates).20. sajandi algul rikastus eesti ajakirjandussilmapaistva ajalehe „Teataja" võrra, misAusserhalb Tartus und Tallinns erschienenferner noch folgende Zeitungen: der „Kündja"in Riga 1832—1391. das „Virmaline", 1887 vonJ. Reinwald in St. Petersburg begründet, imfolgenden Jahr bereits in Narva und seit 1899unter dem Namen „Uus Aeg" in Tallinn — hiersehr bald zweimal wöchentlich; ferner der„Saarlane" in Kuressaare 1884—1910; schliesslicham Ausgang des Jahrhunderts (seit 1897)das Organ der Esten in Amerika „Eesti AmerikaPostimees". Diese Blätter waren aber dochmehr rein örtlichen Charakters, brachten nurNachrichten und berührten die völkischen Fragenwenn überhaupt, so doch nur ganz zurückhaltend.Unter den estnischen Zeitungen des vorigenJahrhunderts sind die „Sakala" Jakobsonsund dann später der „Postimees" als die zweifellosbedeutendsten anzusprechen,- dieser zumTeil auch schon unter der Leitung K. A. Hermanns,ganz besonders aber seit seinem Übergangan Jaan Tõnisson. Doch auch die anderenZeitungen haben sehr viel zur Entwicklungdes estnischen kulturellen Lebens und zurKräftigung des völkischen Selbstbewusstseinsbeigetragen. (Eine eingehendere Übersichtüber die periodische Presse und ihre Bedeutungfür die geistige Entwicklung Estlands hat derVerfasser vorliegender Schrift in dem Sammelwerk„Raamatu osa Eesti arengus" 1935, S. 246— 263 veröffentlicht.)Neben den Zeitungen erschienen im vorigenJahrhundert auch bereits Zeitschriften. AlsErstling vermerken wir „M eelejahutaja.piltidega kaunistatud Eesti kirjanduse ajalehtõpetliku ning ajaviitliku sisuga" (später: „Meelejahutaja,Eesti perekonna õpetlik ja lõbusnädalakiri"), der 1879—1887 erschien. Beachtenswertsind ferner die wissenschaftliche undbelletristische Zeitschrift „Oma Maa" (1884——1891), die Monatsschrift zur Förderung derMusik „Laulu ja Mängu Leht" (1885—1897), dieder Landwirtschaft, Viehzucht, Imkerei, demHausfleiss und Gartenbau gewidmete Zeitschrift„Põllumees" (seit 1895) und schliesslichdie Frauenzeitschrift, später das Familienblatt„Linda" (seit 1887). Abgesehen von den selbständigenZeitschriften gaben auch die Zeitungenperiodische Beilagen zeitschriftmässigenCharakters heraus, so der „Perno Postimees"das Beiblatt: „Pagganatte ö ja koit" (1861—1864).der „Eesti Postimees" die Beilagen: „Eesti Postimehhejuttotubba" (seit 1863). „Eesti Postimehelisaleht" (seit 1871). „Eesti Põllumees" (1868——1889) und „Muusika lisaleht" (1882—1901).schliesslich die Zeitung „Valgus" landwirtschaftlicheFragen behandelnde Beihefte (seit1895).Das beginnende 20. Jh. bereicherte die estnischePresse um eine vorzüglich geleitete Ta-8 9
- Seite 37 und 38: Et aga sellises olukorras raamat om
- Seite 39 und 40: Sajandi algkümnetel ja ka üldse s
- Seite 41 und 42: lema seda, et talupoeg maksva korra
- Seite 43 und 44: kijate ja kirjastajate teotsemine,
- Seite 45 und 46: 16.—19. sajandini trükiste arvul
- Seite 47 und 48: . fcaatnat sisu jäkgi.1535—1917
- Seite 49: ^laamat idu ja\g£3-ie ßiic&ex (At
- Seite 52 und 53: ÜhiskonnateadusedKirjandusteadus j
- Seite 54 und 55: määratud veel rahvale, kuna need
- Seite 56 und 57: inda kerkib „Tarto- ja Wörro-ma
- Seite 58 und 59: LiikTrükiste arvAnzahl derDruckwer
- Seite 60 und 61: („Koli-ramat, Seitsmes jaggo", 18
- Seite 62 und 63: toreiks on eesti soost tuntud kooli
- Seite 64 und 65: Esimesel kohal on trükised ilukirj
- Seite 66 und 67: kaasa vaba kultuurilise arengu ja l
- Seite 68 und 69: matuid loodusteaduse ja matemaatika
- Seite 71 und 72: ajal rahvustunnet tõsta positiivse
- Seite 73 und 74: Suure tõlgete ülekaalu tõttu enn
- Seite 75 und 76: juuni keskel sõjahädaohu eest aju
- Seite 77: ßacunat CtUniunCsko&a jcfogi3x£ J
- Seite 80 und 81: (1883), K. A. Hermann Tartus (1886)
- Seite 82 und 83: suure hulga teiste teaduslikkude as
- Seite 84 und 85: II/. HidpUk eesti ajükjtyandusse.O
- Seite 86 und 87: Otto Willem Masing hakkab välja an
- Seite 90 und 91: AJAKIRJANDUS AASTATE JÄRGI.Das per
- Seite 93 und 94: ilmuma hakkas Tallinnas 1901. a. no
- Seite 95 und 96: senti ja iseseisvusaastail 64,8 pro
- Seite 97: REPRODUKTSIOONID.ABBILDUNGEN.
- Seite 100 und 101: iiXt^rf2. Eestikeelseid sõnu 15. s
- Seite 102 und 103: zeteislcutvnl pero Deopmiracfa dua?
- Seite 104 und 105: I4JTO.^Il».l/jo« ii$ '^p'jgr/rKil
- Seite 106 und 107: Gand
- Seite 108 und 109: DlSPfTATlOSEXT/4DoMIRACULOSAET SALU
- Seite 110 und 111: ßochzeltMGedlcht/Zu Hhren vnd Wolg
- Seite 112 und 113: Otsse MstulunmmlaNWWnna/KumbVerrsst
- Seite 114 und 115: Warrast Tffanda Msuffe Nriffuffe Vu
- Seite 116 und 117: üks KaunisJutto-Õppe tusse-Ramat.
- Seite 118 und 119: N V) & & & $ $ $ $ $ ,eine estnisch
- Seite 120 und 121: "iE)!^Ü^ ^Böümmajtfe (öyth.ß2
- Seite 122 und 123: WHH30. „Noor-Eesti" III (1909) al
- Seite 124 und 125: LWile bppelllöMis seesmonned head
- Seite 126 und 127: wTei»eOannnmctoja;aaftal1840.Gbf;U
- Seite 128 und 129: «terre, armas (Stfu rahwas!Minna,
- Seite 131: ö 239'CO
Edasi näeme veel väljaspool Tartut ja Tallinnatjärgmisi ajalehti: „Kündjat" (1882—1891)Riias, J. Reinwald'! poolt asutatud „Virmalist"Peterburis (1887), sama lehte juba aasta järelNarvas ja lõpuks 1899. aastast „Uue Aja" nimeall Tallinnas, kus see peatselt hakkab ilmumakaks korda nädalas, ja „Saarlast" Kuressaares(1884—1910). Ning lõpuks sajandi lõpul (1897.aastast) näeme ka Ameerika eestlastel omahäälekandjat „Eesti Amerika Postimeest". Needlehed olid vaid kohaliku iseloomuga, tõid ainultteateid ja jätsid rahvusküsimused kas hoopispuudutamata või märkisid neid tagasihoidlikult2i).Kesksemate väljaannetena tuleb hinnata läinudsajandi eesti ajalehtedest Jakobsoni„Sakalat" ja teatava ajavahemiku järel „Postimeest",viimast osalt juba K. A. Hermann'i,eriti aga Jaan Tõnissoni toimetusel. Kuidka teised ajalehed on kaasa aidanud õige suurestieesti kultuurielu ja iseteadvuse arengule.(Üksikasjalisem ülevaade ajakirjandusest jaselle tähendusest eesti vaimses arengus onkäesoleva töö autorilt ilmunud koguteoses„Raamatu osa Eesti arengus" 1935, lk. 246—263.)Ajalehtede kõrval on läinud sajandil ka jubaajakirju. Esimeseks sellesarnaseks oli „M e e -1 e j a h u t a j a, piltidega kaunistatud Eesti kirjanduseajaleht õpetliku ning ajaviitliku sisuga"(hiljemini: „Meelejahutaja, Eesti perekonnaõpetlik ja lõbus nädalakiri"), mis ilmus 1879.—1887. a. Edasi on tähelepanuväärsemad teaduseja juttude ajakiri „Oma Maa" (1884—1891),kuukiri eesti muusika edendamiseks „Laulu jaMängu Leht" (1885—1897), põllutöö, karjakasvatamise,mesilastepidamise , käsitöö jaaianduse ajakiri „Põllumees" (alates 1895. aastast)ja perekonnaleht „Linda" (alates 1887. aastast).Peale iseseisvate ajakirjade ilmus ka ajalehtedekaasandeina ajakirjataolisi perioodilisilisasid: „Perno Postimehe" „lissa-kirri" „Pagganatteö ja koit" (1861—1864). „Eesti Postimehhejuttotubba" (1863. aastast alates), „Eesti Postimehelisaleht" (1871. aastast alates), „Eesti Põllumees"(1868—1889). „Eesti Postimehe" Muusikalisaleht (1882—1901) ning lõpuks „ „Valguse"Põlluteadusline lisaleht" (1895. aastast alates).20. sajandi algul rikastus eesti ajakirjandussilmapaistva ajalehe „Teataja" võrra, misAusserhalb Tartus und Tallinns erschienenferner noch folgende Zeitungen: der „Kündja"in Riga 1832—1391. das „Virmaline", 1887 vonJ. Reinwald in St. Petersburg begründet, imfolgenden Jahr bereits in Narva und seit 1899unter dem Namen „Uus Aeg" in Tallinn — hiersehr bald zweimal wöchentlich; ferner der„Saarlane" in Kuressaare 1884—1910; schliesslicham Ausgang des Jahrhunderts (seit 1897)das Organ der Esten in Amerika „Eesti AmerikaPostimees". Diese Blätter waren aber dochmehr rein örtlichen Charakters, brachten nurNachrichten und berührten die völkischen Fragenwenn überhaupt, so doch nur ganz zurückhaltend.Unter den estnischen Zeitungen des vorigenJahrhunderts sind die „Sakala" Jakobsonsund dann später der „Postimees" als die zweifellosbedeutendsten anzusprechen,- dieser zumTeil auch schon unter der Leitung K. A. Hermanns,ganz besonders aber seit seinem Übergangan Jaan Tõnisson. Doch auch die anderenZeitungen haben sehr viel zur Entwicklungdes estnischen kulturellen Lebens und zurKräftigung des völkischen Selbstbewusstseinsbeigetragen. (Eine eingehendere Übersichtüber die periodische Presse und ihre Bedeutungfür die geistige Entwicklung Estlands hat derVerfasser vorliegender Schrift in dem Sammelwerk„Raamatu osa Eesti arengus" 1935, S. 246— 263 veröffentlicht.)Neben den Zeitungen erschienen im vorigenJahrhundert auch bereits Zeitschriften. AlsErstling vermerken wir „M eelejahutaja.piltidega kaunistatud Eesti kirjanduse ajalehtõpetliku ning ajaviitliku sisuga" (später: „Meelejahutaja,Eesti perekonna õpetlik ja lõbusnädalakiri"), der 1879—1887 erschien. Beachtenswertsind ferner die wissenschaftliche undbelletristische Zeitschrift „Oma Maa" (1884——1891), die Monatsschrift zur Förderung derMusik „Laulu ja Mängu Leht" (1885—1897), dieder Landwirtschaft, Viehzucht, Imkerei, demHausfleiss und Gartenbau gewidmete Zeitschrift„Põllumees" (seit 1895) und schliesslichdie Frauenzeitschrift, später das Familienblatt„Linda" (seit 1887). Abgesehen von den selbständigenZeitschriften gaben auch die Zeitungenperiodische Beilagen zeitschriftmässigenCharakters heraus, so der „Perno Postimees"das Beiblatt: „Pagganatte ö ja koit" (1861—1864).der „Eesti Postimees" die Beilagen: „Eesti Postimehhejuttotubba" (seit 1863). „Eesti Postimehelisaleht" (seit 1871). „Eesti Põllumees" (1868——1889) und „Muusika lisaleht" (1882—1901).schliesslich die Zeitung „Valgus" landwirtschaftlicheFragen behandelnde Beihefte (seit1895).Das beginnende 20. Jh. bereicherte die estnischePresse um eine vorzüglich geleitete Ta-8 9
Change language