Nummer 162 - Nordfriisk Instituut

teeken an biljen. Det best bispal as de ruusenbosk
mä onerskiaselk bloosen, wat boowen iin
uun a likstian meiseld as. Heer kön ’am uflees,
hü det am de familje faan de ferstörwen sten:
hüföl dringer an foomnen hi hed an of jo noch
lewet, iar’r stoorew. Diar fäält dan geliks üüb, dat
a mensken iar föl muar jongen hed üüs daaling
an det nöögsis a jongen föör hör aalern stoorew.
Mä döndiar likstian käänt ham Harald Nissen
am besten ütj an hi feert a baaselidj auer sarkhoof
an fertäält jo wat auer det spriik faan a stian
an faan dön mensken, wat diar begreewen lei.
Det dee’r natüürelk üüb tjiisk, man hi snaaket
uk fering, sant hi föör juartjiinten efter Feer kimen
as. Hi hee det salew gau liard an üüs skuulmääster
hee hi uun „sin“ skuul uun Söleraanj
det fering leewen huuch häälen, jüst so üüs uun
a maanergesangsferian, huar en graten dial faan
a maaner, wat uun Söleraanj lewe, mäschongt.
Jo schong staken üüb ingelsk, plaattjiisk, fering
an tjiisk, jüst hü dön staken skrewen san. Uun a
sarkenkoor hual a wüfen det jüst so, an wan jo
jüst ei schong, do onerhual jo jo üüb fering.
A miast Söleraanjbüüren maage jo goor nian
toochter am dön onerskiaselk spriiken, wat jo
brük. „Wan ik mä en huuchtjiisken snaake, do
snaake ik tjiisk. Wan ik en plaattjiisken draap, do
snaake ik plaattjiisk an mä en feringen snaake ik
fering“, swaare a miasten, wan ’am efterfraaget.
Uun en taarep, huar det noch nöög „Sprachkontakte“
uun a ualdai jaft, diar täär ’am ham
nian surgen maage am arke enkelt spriik. Wan
uk noch uun a jongensguard an uun skuul det
fering pleeget wurt an det mamenspriik för a
jongen fering as, do kön det uk uun kemen
tidjen so bliiw. Uun Söleraanj snaake imerhen
fjauer faan fiiw lidj fering.
Ian feer uun’t juar as uk fering hööw mä fering
staken an en fering pretjei, miasttidjs mä Ernst
Martin Dahl, prääster uun’t kraankenhüs Stadthagen.
Hi as uk uun Söleraanj apwoksen, huar
san aatj lung tidj prääster wiar. Man ei bluat det,
Ernst Martin Dahl hee tup mä en skööl ölern
det iarst nuurdfresk salembuk tupstääld, huar
dön staken, wat uun hööw süngen wurd, üüb
ferskeelig fresk dialekten uun stun. („Loow nü
e Hiire“. Nordfriisk Instituut, Bräist 2000). So
kön arken üüb san aanj fresk dialekt mäschong.
Tu ualjuarsinj luup a jongen an ääler sköölen
üüb Feer ütj tu kenknin, uk uun Söleraanj. Mä
At spriik uun hööw an üüb a miast likstian as tjiisk,
man iansis uun’t juar jaft at en fering hööw.
aanjmaaget staken of mä eftersüngen „Evergreens“
wanske jo en fröölig nei juar. At lidj
betoonket ham mä wat tu snupin of, wan’s ääler
san, mä en letjen puns. Uk heer draapt ’am weler
üüb dön trii spriiken tjiisk, plaattjiisk an fering;
det komt jüst üüb uun, hoker det stak dacht hee
an hoker mäschongt.
Arkeneen kön sä, beeder noch hiar, dat Söleraanj
en „spriikenfrinjelk gemeend“ as, huar a spriiken
arken dai brükt wurd. Söleraanj hee det lok, dat
det fering noch so stark as üüs uun gans letjet steeden
uun Nuurdfresklun. Likewel wurt diar wat
am den, dat a jongen an freemen fering liar kön
uun jongensguard an skuul, man iarst det snaakin
üüb a struat häält arke spriik bi’t leewent.
Erk Richard Roeloffs es bäären an apwoksen uun
Söleraanj. Hi as skuulmääster an saat ham heer an
diar för a fering saag iin. (Adres: Dörpstraat 64,
25938 Ööwenem/Oevenum, Feer/Föhr, NF.)
16 Nordfriesland 162 – Juni 2008